USA veteranipäev on nagu laulupidu
17. aprill 2015, 18:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ainus, mida Ameerika sõdurid veteranipäeval teha tahavad, on puhata ja tõsta klaas langenud sõprade mälestuseks. Ja seda nad kodumaal olles ka teevad – juba 1938. aastast alates on iga 11. kuu 11. päev Ameerika Ühendriikides rahvuslik püha.
Ametliku statistika järgi on USAs 21,3 miljonit veterani ehk üheksa protsenti kogu rahvastikust (Eestis on alla ühe protsendi). Kolm neist istuvad mu vastas Tapa sõjaväeosas. Vanemseersant Michael Sumner (28) on kaks korda teeninud Afganistanis ja kord Iraagis. Aga on üks päev, mil nad ühtegi käsku parema meelega ei täidaks. Kohe kindlasti ei veedaks nad seda vaba päeva mudastena Leedu metsas – nii nagu eelmisel veteranipäeval, kui nad võtsid osa Iron Swordi NATO õppustest.
«Ma arvan, et mu vanemate jaoks on veteranipäev isegi tähtsam,» ütleb 24-aastane seersant Eric Terreault, kes teenis kolm aastat tagasi Afganistanis. Ta on pärit Rhode Islandist, umbes kolme tunni kauguselt New Yorgi linnast. «Meil toimub osariigi pealinnas suur paraad, kus osaleb palju veterane. See päev on üks suur toetusavaldus meile.»
New Yorgist pärit leitnant Kristofer Seibt (25) ütleb mitu korda, kuivõrd ta Eestit armastab. Võib-olla sellepärast, et ta sattus siia möödunud suvel laulupeo ajal. Eesti rahvapidu meenutades elavneb ta rohkem, kui rääkides veteranipäeva paraadist oma kodulinnas. New Yorgi rahvapidu nimetatakse üheks suurimaks sellelaadseks ürituseks suurriigis – eelmisest paraadist võttis osa üle 600 000 inimese. Viiendal avenüül Manhattanil kannavad sõjaväelased hiiglaslikku riigilippu, marsivad veteranid, kadetid ja päästetöötajad.
See päev on ka hea ettekääne vana vormiriietus tolmust puhtaks lüüa. Kuulsaks sai näiteks Teise maailmasõja veteran, kes tõmbas igal aastal veteranipäeval oma vormiriietuse selga. Möödunud aasta novembris tegi voodihaige 98-aastane mees seda viimast korda. Mõni tund hiljem ta suri.
Tänavatel võib küll paraad ja möll käia, aga ainus, mida Seibt sel päeval teha tahab, on puhata. «Paljud ameeriklased tänavad sõdureid kohates neid teenistuse eest. See võimendub eriti veteranipäeval. Aga ainus, mida ma teha tahan, on juua õlut ja võtta vaba päev,» ütles ta.
Seibti Facebooki «sein» täitub õnnitlustega nagu sünnipäeval. «Kõige hullem on see, kui tullakse juurde ja hakatakse küsima teenistuse kohta välismaal,» räägib ta. «Tavaliselt küsitakse küsimusi, mis teevad vihaseks. Näiteks kas tapsid kellegi. See on isiklik küsimus. See on miski, mida enamik veterane eelistab enda teada jätta või sellega omal moel tegeleda.»
Terreault nõustub: «Ütlen, et ma ei taha sellele vastata. Jagan seda nendega, kes seal olid. Nad teavad, mis juhtus. Ma ei elanud seda läbi oma perega.»
Kui Terreault esimest korda välismissioonilt naasis, küsiti temalt palju küsimusi. «Aga veteranipäev ei ole selleks. See on lihtsalt nautimiseks. Ja langenud sõprade mälestamiseks. Tõstan nende auks klaasi.»
Õllejoomist ei pidurda pidupäeval miski, sest paljud pubid teevad veteranidele sooduspakkumisi. Tasuta sööki jagavad ka paljud suured restoraniketid. Isegi juuksurisalongide kett pakub tasuta teenust. Ettevõtete otsus veterane tänada on just viimastel aastatel hakanud hoogustuma. Sumneri sõnul tuleb see neile ilmselt ka kasuks, sest ega veteranid üksi sööma lähe, vaid ikka terve perega. Tasuta lõunaid jagatakse aga vaid sõjaväetunnistuse omanikele.
Tundub, et veteranipäev ühendab ameeriklasi nagu meie laulupidu. Ka sõjavastased hoiavad sel ajal tagaplaanile. «Kui keegi ka on meie riigis sõjaväe vastu, siis sel päeval nad sellest palju ei räägi,» ütles Seibt. «Isegi kui nad ei toeta sõjategevust, toetavad nad sõdureid ikka. Vietnami sõja järel ei saanud sõdurid väga sooja vastuvõtu osaliseks. Pärast seda valitseb sõduritele ja veteranidele jagatava toetuse üleküllus. Veteraniks olemine on peaaegu püha.»