Sõjamuuseumis saab mõnda aega vaadata ka vuntsikammi ja sõduri tikkimiskomplekti

Mitte ainult Lucky Strike’i suitsud ja Coca-Cola pole tänapäevani tuttavad brändid, mida Viimsi näitusel kohtab, vaid vanade kirjade, fotoaparaadi, habemeajamispintsli ja kääride vahelt leiab ka Nivea kreem.

FOTO: Toomas Tatar

Teil leidub siin ka asju, mis on nagu Monty Pythoni sketšidest – näiteks vuntsikamm –, muigab Eesti Sõjamuuseumi direktor Hellar Lill. Mainitud artefakt kuulub praegu külastajaid meelitava värvika rändnäituse «Varustus ja vidinad elu ja surma piiril» rohkem kui 1200 eksponaadi hulka.

Ameerika Ühendriikide sõjaväe Teise maailmasõja aegne värbamisplaat.

FOTO: Toomas Tatar

Hoiatavad brošüürid, mis selgitasid võitlejatele tasuliste naistega lävimise riske.

FOTO: Toomas Tatar

Näomaskid ja termosed.

FOTO: Toomas Tatar

Wehrmachti poksikindad ja ameeriklaste pesapallivarustus.

FOTO: Toomas Tatar

Briti armee saatis oma sõdureile Teise maailmasõja rinnetel ka tikkimiskomplekte.

FOTO: Toomas Tatar

Mõned omal ajal sõdurite taskus rindel käinud nätsude nimed on tuntud siiani.

FOTO: Toomas Tatar

Veidi hiljem ringkäiku tehes selgub, et Lille juhitavale asutusele on sama ekspositsiooniga usaldatud ka imetabane riistapuu, millele nad pidid ise eestikeelse nime mõtlema. «Nööbihark,» tutvustab Lill. Selle metallobjekti otstarve oli kuuenööpide fikseerimine poleerimise ajaks.

Karmidele oludele vaatamata on sõjavägi kui selline ikkagi eeldanud oma võitlejailt korrektset välimust, kui selle tagamine vähegi võimalik on. Sestap ei tasu ilmselt imeks panna väljapanekule jõudnud habemeajamiskomplektide rohkust.

Vaatamiseks on toodud ka Brylcreemi-nimelise juuksehooldusvahendi purk, mille sisu helde kasutamine andis Briti kuninglikule õhuväele Teises maailmasõjas koguni hüüdnime Brylcreemi-poisid. Sealsamas seisavad 20. sajandi alguse sõdurite seas menukalt kaubaks läinud ilutooted Watzins Keratin ja Azymol Stimulus.

«Tegelikult on see päris kuulus ja uhke näitus,» kiidab Lill. «Selle mõte on rääkida sõjaväelaste asjadest, mis ei ole seotud sõjapidamise n-ö kõvema poolega, vaid mida on vaja söömiseks, eluspüsimiseks, joomiseks, hügieeniks, aga ka vaba aja veetmiseks. See annab täiesti teistmoodi vaate sõjale. Mida teha, et täid ei oleks kallal jne.»

Nüüd Viimsisse jõudnud kollektsiooni pani algselt kokku üks rootslasest erakoguja, kes pakkus seda müügiks Rootsi armeemuuseumile. Viimane ostis kraami ära ja lasi oma kuraatoril näituseks sättida.

Selgitamaks külastajaile erinevate asjade täpsemat otstarvet, pole rootslased piirdunud sugugi vaid nende temaatiliselt rittasättimise ja asjade nimetuste juurdekirjutamisega. Juurde on otsitud ka tekste tuntud sõjaraamatuist ja filmidest. Kuigi Rootsi autoreid on ehk tavatult palju, leiavad seal kasutust ka näiteks Ernest Hemingway ja Väinö Linna teosekatked ning tekstid filmidest, nagu näiteks «Forrest Gump» ja «Peenike punane joon».

«Toit, mida tavaliselt valmistati petrooleumiga immutatud mullaga täidetud plekist küpsisekarbi kohal, oli väga üksluine,» möönab söögikraami rubriigi juures tsiteeritud lõik Anthony Beevori raamatust «D-päev. Normandia lahing». «Väliratsioonid anti välja 14-päevastes pakkides, mis sisaldasid kivikõvasid küpsiseid, margariini, džemmi, köögiviljasegu, liha- ja neeruhautist, M & V konserve (liha köögiviljadega), ploomipudingit, tualettpaberit, kuivsuppi, maiustusi, sigarette (seitse ühe mehe jaoks päevas), tikke ning piimapulbri ja suhkruga segatud lahustuvat teed.»

Näitus sisaldab sõdurite mittesõjalise otstarbega asju Buuri sõjast Teise maailmasõjani. Leiab ka Eestist pärit asju: kolm tühja õllepudelit, tühjendatud Teise maailmasõja ajal Narva kandis. Need omakorda pole sugugi ainsad napsupudelid, üks selle 2010. aastast mööda maailma tuuritava näituse eksponaatidest on muuseas ka täis õllepudel. Tõsi, mitte Eesti kandist.

«Coca-Cola pudeleid on siin suur hulk just Teise maailmasõja ajast,» jutustab Lill. «Seda veeti Teise maailmasõja USA sõduritele kõigile rinnetele.

Väidetavalt oli üks Coca-Cola brändi tuntuse ja leviku fenomen see, et jook meenutas sõjaväljal kodu ning tagasi minnes meenutas sõda ja hukkunud kaaslasi.»

Teise maailmasõja aegsel Briti õhuväepiloodil oli halbadeks juhtudeks kaasas aga komplekt, kus lisaks signaliseerimispeeglile leidus ka kalapüügi-

varustus ja jänesepüünis. Juhuks, kui piloot jänesepüügipaelu enne näinud polnud, oli neile lisatud ka juhis, kuidas täpselt haavikuemand kätte saada.

Vähe teistlaadi emandate kättesaamise eest on aga sõjaväed lähiajaloos oma võitlejaid pigem hoiatanud. Ennekõike suguhaiguste pärast, mis olid nii mõnelegi armeele enne antibiootikumide ajastut tõsine nuhtlus. Näiteks USA kodusõjas, millest, tõsi küll, sellel näitusel juttu pole, muutusid süüfilis ja gonorröa ühel hetkel tõsiseks uniooni vägede võitlusvõime pärssijaks.

Sellel näitusel leidub veidi hilisemast ajast pärinevaid inglis- ja prantsuskeelseid brošüüre, mis kutsuvad sõdureid üles järele mõtlema, kas nad ikka tõesti soovivad kahtlase daami lähiseltsi otsides võtta kurja tõve riski. Ning ka kondoome, millele isegi tänapäeva sõjanduses leidub teisigi otstarbeid peale üldrahvalikult teada oleva. Temaatiliseks raamatulõiguks on võetud kuulus Shetlandi poni ja naise suguühtekatset kujutava pornopildi kirjeldus Kurt Vonneguti teosest «Tapamaja, korpus viis» (ajalooliseks täpsustuseks: hiljem on erinevates allikates korduvalt kinnitatud, et sellist pilti pole kunagi päriselus eksisteerinud).

Mõnel Briti maaväelasel oli rindel võimalik välja võtta ka tikkimiskomplekt, millega nende armee oma võitlejaid varustas, ning ettejoonistatud mustrite järgi ja pakiga kaasa tulnud mulineega riidele lillemustreid õmmelda. «See võis olla ka omamoodi manuaalteraapia eest,» oletab Lill.

Samal ajal tema kodumaal leidus aga peresid, kuhu oli varutud spetsiaalseid laste gaasimaske. Selleks, et vanemail ootamatus ohuolukorras järglase veenmine libedamalt läheks, oli maskile antud koomiksikangelase kuju.

Lille sõnul pole Eesti Sõjamuuseumis enne selliseid rändnäitusi üleval olnud. See on esimene. Kas on plaanis ka tulevikus sinna midagi sellist tuua? «Me otsime,» lubas ta, tunnistades samas, et Viimsi mõisa suhteliselt väikesed ruumid seavad siiski teatud piire.

«Mõte on, et ka ise võiks sellise näituse kokku panna, mis saaks olla nii meil endal ja mida saaks ka rändama viia,» vihjas Lill tulevikule.

Lisaks Rootsile on sõjavidinate ekspositsioon olnud imetleda ka Norras, Belgias, Poolas ja Valgevenes erinevates kohtades. Viimsi mõisas saab seda näitust näha tuleva aasta veebruarini.

Tagasi üles