Ajateenistus on haridus
19. september 2015, 13:14
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Aastal 1793 kehtestas Prantsuse Vabariik üldise sõjaväeteenistuskohustuse kõigile meestele seniks, kuni vaenlane on maalt välja löödud. Sellega sai alguse uus viis armeede komplekteerimiseks ja ka sõdade kui sellise mõtestamine uut moodi – sellega said alguse n-ö rahvuste sõjad. Kõik mehed hakkasid saama sõjalist väljaõpet. Teised Euroopa riigid võtsid sama süsteemi kasutusele valdavalt alates 19. sajandi keskpaigast.
Preisimaal arendati kohustusliku sõjaväeteenistuse süsteem kõige paremini välja ja seda on peetud nende sõjalise tõhususe aluseks. Seda suuresti ka seetõttu, et Prantsusmaalt lüüa saanud preislastele oli regulaararmee suuruseks seatud 42 000-meheline ülempiir, mis motiveeris välja arendama kohustuslikul ajateenistusel põhinevat reservarmeed.
Tsaari-Venemaal seati kohustuslik teenistus nekrutivõtmise süsteemi asemel sisse pärast pärisorjuse kaotamist 1874. aastal, esialgu kümneaastase teenistusena. Suurtest riikidest seati viimasena kohustuslik väeteenistus sisse Suurbritannias Esimese maailmasõja ajal.
Ajateenistuse esmatähtsaks ülesandeks on sõdurite välja õpetamine. Kui pikka aega oli tegemist pidevalt n-ö püssi all olevate meestega, kes sõdisid, siis tänapäevane ajateenistus on enamasti
reservarmee toimimiseks vajaliku hulga oskustega inimeste välja õpetamine.
Lisaks ajateenistuse kui väe tootmise vahendile on seda püütud ka filosoofilisemas plaanis lahti mõtestada, talle on omistatud ka n-ö sotsiaalset mõõdet. Sõjaväeteenistusest on räägitud kui n-ö meheks saamise riitusest. Muidugi, sõjaväe kogemus mõjutab inimest, aga tänapäeval, kui paljudes riikides, sealhulgas Eestis, on sõjaväeteenistus avatud ka naistele, ei saa mehistumisest enam rääkida. Küsimus, mida tähendab ajateenistus kodaniku ja riigi suhtes või kodaniku jaoks, on sellegipoolest igati asjakohane.
Sõjaajaloolase ja sõjandusteoreetiku John Keegani meelest võib kohustuslikus sõjaväeteenistuses näha omamoodi maksustamisvormi. Nagu kõigi maksude puhul, pidi maksja ka kasu saama. Prantsusmaal oli selleks kodakondsus. Sellest kasvas välja arusaam, et kodanikuvabadused on relvakandjate õigus ja tunnus.
Eestis on kaasajal sarnast võrdlust kasutanud kolonel Martin Herem: «Olen enda jaoks mõelnud, et ajateenistus on nagu ettevalmistus üheks riigimaksuks või ongi juba üks riigimaks – nagu tulumaks, käibemaks, sotsiaalmaks ja veel igasugused maksud.»
Tõsi, Eestis on sel juhul tegemist astmelise maksuga, sest esiteks on see maks kohustuslik vaid ühele soole ja ka kaugeltki mitte kõik meeskodanikud pole jõudnud ajateenistusse. Nii vabastab rida meditsiinilisi diagnoose või muid piiranguid selle maksu maksmistest. Taasiseseisvunud Eestis on «maksuvabastuse» andnud ka aastatel 1991–2001 kõrghariduse omandamine ning hiljem on muud põhjused pakkunud ajapikendusi ja vabastusi selliselt, et suurem hulk samast aastakäigust noormeestest pole tegelikult teenistusse jõudnud.
Kui ajateenistuse eesmärk – olgu siis regulaar- või reservväe välja õpetamine ja komplekteerimine – on üldjoontes samaks jäänud, siis kindlasti on ajateenistuse sisu ja tähendus ühiskonnale aja jooksul muutunud. Kunagistest drillist ja «püssi all» olemisest on kujunenud intensiivne ja aktiivne väljaõpe. Teenistuse kaheksa või 11 kuud käivad kindla väljundipõhise õppekava ja tunniplaani alusel. Seega sarnaneb see oma olemuselt pigem internaatrežiimil kooliga.
Ka tööandjad vaatlevad ajateenistust kui täiendusharidust ning oskavad üha enam hinnata reservväelastest töötajaid. Elukestva õppe riiklikus strateegias aastateks 2014–2020 on ajateenistust vaadeldud osana elukestvast õppest.
Ajateenistus ei alga väeosa väravasse saabumisega ega lõpe sealt väljudes ning lisaks võib riigikaitseline haridus esineda ka teistes vormides. Igale kodanikele vajalikud esmased riigikaitselased teadmised antakse üldhariduskoolides riigikaitsetundide käigus, kaks korda aastas toimuvad kõrgemad riigikaitsekursused on mõeldud ühiskonna liidritele.
Ajateenistuse läbinuid ootab ees mitmekülgne teenistus reservis ning järjepidev oskuste ja teadmiste värskendamine õppekogunemistel. Nii nagu haridus on mitmetahuline ja mitmeastmeline, võib seda olla ka osalemine riigikaitses.
Tänapäevane ajateenistus on kodanikuhariduse mõttes n-ö kõrgharidus, millega kaasnevad ka selged kohustused. Tegelikult oleks aeg mõne sõnause käigus leida ajateenistusele ka sobilikum ja sellel tegelikule nüüdisaegsele sisule vastav nimi.
Viimase riigikogu valimiskampaania käigus käidi välja ka kõigile kohustuslike mõnenädalaste riigikaitsekursuste idee. Kirjanik Mihkel Kunnus interpreteeris ajateenistust kui «elumalevat». Need on toredad ideed, ent kui need peaksid teoks saama, tuleb silmas pidada, et viimased pole isegi mitte «ajateenistuselaadsed tooted», vaid pigem riigikaitselise kirjaoskamatuse likvideerimise lühikursused, millest võiks kasu olla, ent kindlasti ei tohi lasta tekkida arusaama, et nende kaudu võiks «maks» olla tasutud, kodanikukohus täidetud või ajateenistusega samalaadne haridus omandatud ja riik kaitstud.