Lõhata, lappida ja lahingut pidada – ajateenistus pakub ohtralt võimalusi

Liisa Tagel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mathis Bogens ajateenistuses olles kalapüügist lugu tegemas.
Mathis Bogens ajateenistuses olles kalapüügist lugu tegemas. Foto: Erakogu

Kui juttu tuleb ajateenistusest, olen kuulnud nii mõnegi tuttava noormehe suust: «Mis ma raiskan selle aasta mitte millegi tegemisele.» Kaheksa või 11 kuu jooksul võib aga omandada nii mõnegi sellise ameti, millest on ka tsiviilelus kasu.

Algab ajateenistus kõigil ühesuguselt – kümme nädalat sõduri baaskursust, mille jooksul linnalubasid enamasti ei jagata, seejärel sõdurivanne. Järgnev sõltub kõigepealt sellest, kas ollakse 11- või kaheksakuulises teenistuses ja õpitavast erialast. Erialavalik on aga suur ja lai.

Hiljemgi kasulik on kindlasti näiteks autojuhi ametikoht, kus saab kätte C- või E-kategooria loa. Õppida saab aga ka näiteks logistikuks, sidemeheks, kes tänapäeval tegeleb palju ka ITga, sanitar-parameedikuks, luurajaks, jalaväelaseks, miinipilduriks, sõjaväepolitseinikuks, väliköögi kokaks, kuulipilduriks, tankitõrje-granaadiheituriks, mereväelaseks või pioneeriks. Erialasid on veelgi. Nooremallohvitserid õpivad kindlat eriala ja selle relvaliigi meeskonna juhtimist.

Pioneer kaevab ja lõhkab

Pioneeride ülesandeks on vastase tegevust tõkestada, aeglustada või peatada ja omade tegevust lihtsustada. Kuidas seda teha? Eks ikka ehitades, kaevates ja lõhates. Omadele teed ja sildu ehitades ning vastase omi lõhkudes. Pioneerid rajavad tõkkeid nii inimestele kui masinatele, ehitavad laskepesi, kaevikuid ja punkreid.

Pioneerid õpivad ka miine käsitsema ning B-kategooria minööri tasemel lõhkama ja demineerima. Lisaks erialale saavad pioneerid ka jalaväelase ettevalmistuse.

Luuraja talub stressi ja magamatust

Luurajad õpivad olema teiste üksuste jaoks silmad ja kõrvad, ning seda ka näiteks vaenlase tagas ja juba enne seda, kui ametlik sõjategevus algab. Luurajad õpivad erinevates olukordades patrullima, luurama ja varitsema ning loomulikult vargsi laagreid püstitama ja kiirelt kaduma. Luurajad ei saa vargsi tegutsemise huvides tihti ka talvises metsas telgis ahju kütta – suits reedaks.

Lisaks saavad nad põhjaliku jalaväeväljaõppe, omandades sealgi erinevate erialade oskusi – vajalik on nii sidevahendite kasutamine kui näiteks tule tellimine. Luuraja peaks olema kaitseväe kõige iseseisvam ja universaalsem sõdur, kes peab taluma väga hästi pinget ja väsimust.

Parameedik saab haavu lappida ka tsiviilelus

Parameedikuks saab õppida siis, kui minna aega teenima 11 kuuks ning selle aja jooksul saab selgeks, mida viga saanud kaaslastega teha ja seda kohe ka õppustel harjutada.

Rängemaid haavu ja luumurde lapivad parameedikud sageli küll vaid õnneks kujuteldavalt, ent kaaslastele tuleb osutada siiski ka päris esmaabi. Villides jalgu, väiksemaid lõikehaavu ja kõikvõimalikesse kohtadesse pugenud puuke ajateenistuses jagub. Õpitakse aga ka näiteks kanüüli paigaldamist ja elutähtsate organite töö kontrollimist.

Kõigepealt läbitakse rühmaparameediku väljaõpe, kus uuritakse anatoomiat ja esmaabi ning käiakse kiirabis praktikal. Tublimad saavad edasi õppida kompaniiparameedikuks ja edasi veel vanemparameedikuks, kes saab käia praktikal ka haiglas erakorralise meditsiini osakonnas.

Ajateenistuses ajakirjanikuks

Mathis Bogens õppis enne ajateenistust Tartus ja Thbilisis riigiteadusi, ent leidis kaitseväest endale hoopis uue kutsumuse. Ajateenistust alustas ta Võru Kuperjanovi pataljonis, läbis seal ka baaskursuse, kuid suunati peagi edasi hoopis Tallinna kaitseväe peastaabi avalike suhete osakonna alluvusse Sõdurilehte tegema.

«Poolametliku käibenimena olin ma rindereporter,» räägib Bogens. Reporterina aja teenimiseks oli tarvis teha lihtsalt vastav avaldus ning selle põhjal leitigi, et ta võiks selleks sobida.

Sõdurilehes sai Bogens lisaks reporteritööle olla fotograaf, toimetaja, küljendaja ja lehe valmimise päeval ka postipoiss. Kirjutas ta kõigest, millest tarvis ja lisas omalt poolt näiteks ülevaateid konfliktidest maailmas, tehnikasaavutustest ja sellest, millised mobiiliäpid sõdurile kasulikud on. «Eesmärk oli, et ei kirjutataks ainult sellest, kui toredad sokid meil on,» sõnab Bogens.

Reporterina õnnestus tal näha paljut, millest ühes kohas aega teenides aimugi pole. Näiteks oli ta eksperimendi korras 24 tundi presidendi auvahtkonnas.

Pärast ajateenistust otsustaski Bogens, et läheb magistrantuuri hoopiski ajakirjanduse ja kommunikatsiooni erialale. Samas valdkonnas on Bogens töötanud ka Kaitseväe Ühendatud Õppeasutustes, nüüd aga töötab teaduskeskuse AHHAA kommunikatsioonijuhina. «See aasta tegi selgeks, et see on äge valdkond, milles ma tahan tegutseda,» räägib Bogens.

Amet koju kaasa

Rudolf Välja (pildil) teenis aega 2009. aastal Tallinnas staabi- ja sidepataljonis ning leidis endale sealt hoopiski pikaajalise hobi. Ametilt oli ta seal sidemees-autojuht.

Sõiduautod huvitasid teda iseenesest juba enne ajateenistust, aga seal avastas ta enda jaoks ka hoopis teistsugused masinad ning võib öelda, et jäi nende lummusesse.

«Sain juhiloale hulga kategooriaid juurde ja nii see huvi suuremate masinate vastu kasvas,» räägib Välja.

Pärast ajateenistust sattus ta uurima mahakantud sõjaväemasinate oksjoneid ja ostis endale uitmõtte ajel Unimog 404.

«Oksjoniportaalis olid need suhteliselt odavad. Hästi valides saab ka küllalt normaalse auto,» selgitab ta. Autot ostes otsustas Välja, et tahab taastada selle originaalkujul. Tänavu ostis ta sealt samast endale ka väga heas korras Saureri, mida saab kasutada maal abitöödel.

Masinad ootavad Väljat Paldiski lähedal maal, kus ta neid aeg-ajalt putitamas käib. Igapäevaselt elab ta aga Tartus, õpib Tartu Ülikoolis geoloogia doktorantuuris, kus ta uurib meteoriidikraatreid, ja töötab geoloogina.

Välja hobi on silma jäänud ka ta sõpradele-tuttavatele ning esialgu üksjagu hämmastustki tekitanud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles