Kuidas sünnib uut moodi ajateenistus

Augusti alguse pärastlõuna. Pakri poolsaare leitsakust tiine niidu kohal tärisevad paukpadrunite lasud nagu nõelapisted. Jaosuurused üksused liiguvad usjas rivis mööda põlluteid ega lase öösel tekkinud poril kuivada.

Olukord meenutab veidi spordivõistlust: andmine käib korraga mitmel rajal, aga täpselt sama ülesandega – tuvastada vaenlase asukoht ja anda kattetuld seni, kuni sama jao ründegrupp sihtmärgiks oleva laskepesa granaadiga kahjutuks teeb. Puhkajaid pole, kõik mehed on rakkes ja kõik rollid peale jaoülema tehakse läbi.

«Lühikeste valangutegaaa!» kaigub hõige mööda puudesalu kümnel häälel edasi. Kõrte vahelt vaheldumisi tõusvad siluetid sööstavad, ehk veel veidi toorelt, ent asjalikul moel, positsioonidele. Kui laigulised minust mööda «rulluvad», on õhus tunda pinge, higi ja veel sissekandmata saabaste lõhna.

Ta kirjeldab, et alates 2003. aastast praegusel moel õpetatava baaskursuse häda on see, et õppekava on tihe ja kohati ülekoormatud.

«Sa ei ütleks kunagi, et see siin on SBK sõdur,» märgib Kalevi jalaväepataljoni operatiivsektsiooni ülem leitnant Ivo Peets, kellega koos olukorda kõrvalt jälgime. Tal on õigus – enamasti jõutakse selle keerukusastmega õppeni alles nooremallohvitseride kursusel. Neil meestel siin on käsil aga alles teenistuse kuues nädal.

Juuni viimastel päevadel Paldiskisse aega teenima tulnud 80 noormehest saavad järgmise 11 kuu vältel jaoülemad ja autojuhid nagu ka varem. Vahe on selles, mida nendega sõduri baaskursuse ajal tehakse.

Afganistani kogemusega leitnant Peets on mees, kelle ülesandeks on välja peilida, kuidas baaskursust efektiivsemaks muuta. Oma kogemused annab ta mõne aja pärast üle kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonnale, kes osa neist lõppastmes uude sõduri baaskursuse õppekavva kirjutab. Senikaua aga, kuni õigeid lahendusi otsitakse, on Peetsil vabad käed ja oma filosoofia.

Ta kirjeldab, et alates 2003. aastast praegusel moel õpetatava baaskursuse häda on see, et õppekava on tihe ja kohati ülekoormatud. Sõdurile tuleb anda nii sõduri- kui ka jaoõpet, ja selleks napib aega. Kaitsevägi on ajaga arenenud, relvaliike ja ametikohti juurde tulnud. Osa erialasid avastab hiljem, et nad baaskursusel saadud oskusi ei vajagi, aga aeg on juba ära kulutatud.

Peetsi hüpotees on, et pigem tuleks määratleda ära rida sõdurile SBK lõpuks vajalikke oskusi ja teha selle lõpus kõigile ühesugune eksam. Seda saab teha lühema ajaga kui praegune õppekava ja lisanduva ajaga saaks anda erialast teadmist. Näiteks 11 kuud teenivatele meestele õnnestuks anda täiendavat jao juhtimise õpet, kaheksa kuu meestele aga relvaõpet.

Ka rividrilli osas on Peetsil oma nägemus. «Rivi on lihastunde küsimus. Kas on mõistlik seda raiuda esimesed kolm-neli nädalat selleks, et saada tulemust, mis tuleb seitsmendaks nädalaks niikuinii?» arutleb ta. Peets möönab, et paraadüksust sel moel ilmselt ei kasvata, aga head võitlejad ehk küll. «Kevadtormiks tuleb igal juhul saavutada piisav tase, et sõduritega rahul olla. Nüüd on küsimus, kuidas seda veel paremaks teha. See on see, mida me siin proovime.»

Ja erinevusi on ridamisi. Kui tavapäraselt kuluvad ajateenistuse esimesed nädalad väeosas n-ö sisseelamisele, määrustiku ja rividrilli õppimisele, siis see kompanii nuusutas metsaõhku juba esimesel nädalal.

Ka eelolev öö ei tule 80 katsejänesele igav. Maastikul orienteerumiseks ja vastase tuvastamiseks antakse neile kätte öövaatlusseadmed. Vastaste rollis olevad ajateenijad püüavad nende tööd segada aga valgusrakettidega. Järgmisel nädalal jätkavad kalevlased aga pioneeriõppega, kus õpivad lõhkamist ja tõkestamist.

«Number 9: 18 salve, neli linti, ise terve,» kõmistab kuulipildujat kandev ajateenija üle võseriku ettekannet teha. Rünnak on lõppenud ja vaenlase tugipunkt kahjutuks tehtud. Tiibava ründegrupi üllatuseks tõkestas nende teed okastraat, millest tuli end läbi närida. Jagu juhtinud drillseersant, kes on ajateenistuses juba jaanuarist, teeb lühikese kokkuvõtte: võinuks rohkem dubleerida, jälgida käemärke ja olla üldiselt aktiivsem. Aga kuue nädala meeste kohta tuldi toime küll.

Kolmandal õhtul relv kätte

Ka asjaosalised ise tunnistavad, et nende SBK on olnud teistsugune, kui ajateenistuse eel kuuldud jutud aimata lubasid. «Teadsime sellist asja, et alguses saame ikka rividrilli ja enne augustit välja ei saa. Kolmandal õhtul saime püssi kätte, viiendal päeval oli esimene laskmine,» kirjeldab reamees Martin Klimenko (21) mõnd üllatusmomenti.

19-aastase Fred Baranovi sõnul annab aktiivne algus positiivse emotsiooni. Kui varase äratuse ja pidevalt katki hõõrutud jalgadega ära harjub, siis polevat teenistuses rasket midagi.

Kaitseväe peastaabi väljaõppeosakonna ülem kolonelleitnant Vahur Murulaid ütles, et Kalevi pataljonil on luba SBKga katsetada ja ideaalis võiks ilmnenud parandused kasutusele võtta juba oktoobris tuleva põhikutse õpetamisel. «Ma ütleks, et kui on asjalikud parandused, siis need tuleks viia sisse nii kiiresti kui võimalik,» ütles Murulaid.

Pikas perspektiivis peaks uus SBK kasutusele võetama kogu 1. jalaväebrigaadis, mille vajadused paneb paika see, et brigaad saab paari aasta jooksul täies mahus soomusmanöövervõime.

Murulaiu sõnul on SBK õppekava kõrval oodata muutusi ka laskeväljaõppesse. Näiteks katsetatakse Kuperjanovi pataljonis praegu laskeharjutuste ja laskeõppekavade efektiivsemaks muutmist.

«Kuna laskemoona hulk väljaõppeks on piiratud ja see on üsna kallis, siis seda väga suurtes kogustes juurde osta ei saa. Põhieesmärk on see, kuidas saaks sama moonaga viia läbi efektiivsemat laskeväljaõpet, et tulem oleks parem,» selgitab Murulaid.

Praktikas tähendab see, et ajateenijate relva algõpe viiakse tulevikus järjest enam õhkrelvadele, imitatsioonivahenditele ja sportrelvadele. «Pärismoona kulutataks hiljem lahingrelvadega ja need oleksid mitte enam üksikud laskeharjutused, vaid juba taktikalised ja kombineeritud tegevused,» sõnab ta.