Evelyn Kaldoja

FOTO: ANDRES HAABU/PM

Mis tuleks mõttesse tänapäeva inimesele, kui talt paluda märksõnu seoses Esimese maailmasõjaga? Somme ja Verdun? Kaevikud ja gaas? Kadunud põlvkond ja üleliigsed naised? Ernest Hemingway «Hüvasti, relvad!» ja Erich Maria Remarque’i «Läänerindel muutusteta»? Värskematest filmidest «Sõjahobune» ja «Sõjale kaotatud noorus»? Emotsioonid, mis mingil põhjusel kipuvad valusalt söövitavuselt tihti ületama isegi 20. sajandi järgmiste sõdade kujutisi. Juhul muidugi, kui ei meenu sedastus, et «Nii nad tapsidki meie Ferdinandi», mis tegelikult on ka vaid kehva reaalsuse üle irvitamine.

Esimese ilmasõja esimesel aastal ilmutas märkimisväärne hulk sinna saadetud meestest võitlemise osas selget tõrksust. Mitte veel väga teadvustatud patsifismi vaimus. Sõda oli oma pidajaid kurnanud vaid mõne kuu, kui see fenomen pead tõstis.

Seda nähtust on hakatud nimetama sõnadega «ela ja lase elada». See tähendab, et mehed, kellele isamaa oli andnud vormi, relva ja kaeviku, et nood teise poole vormides, relvades ja kaevikutes mehed teelt pühiksid ning muudkui edasi liiguksid, saboteerisid seda üritust passiivsusega. Mõnikord pidasid pooled rohujuure tasemel suisa omavahel läbirääkimisi ja sõlmisid vaherahu, teinekord jõuti lihtsalt vaikimisi rindeülese teineteisemõistmiseni – kas demonstratiivselt näidates, et relvi hoitakse «külmana» või siis lihtsalt mitte tulistades.