Tellijale
Evelyn Kaldoja: ela ja lase elada
22. detsember 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2015/09/14/4489497t1h8d58.jpg)
Mis tuleks mõttesse tänapäeva inimesele, kui talt paluda märksõnu seoses Esimese maailmasõjaga? Somme ja Verdun? Kaevikud ja gaas? Kadunud põlvkond ja üleliigsed naised? Ernest Hemingway «Hüvasti, relvad!» ja Erich Maria Remarque’i «Läänerindel muutusteta»? Värskematest filmidest «Sõjahobune» ja «Sõjale kaotatud noorus»? Emotsioonid, mis mingil põhjusel kipuvad valusalt söövitavuselt tihti ületama isegi 20. sajandi järgmiste sõdade kujutisi. Juhul muidugi, kui ei meenu sedastus, et «Nii nad tapsidki meie Ferdinandi», mis tegelikult on ka vaid kehva reaalsuse üle irvitamine.
Esimese ilmasõja esimesel aastal ilmutas märkimisväärne hulk sinna saadetud meestest võitlemise osas selget tõrksust. Mitte veel väga teadvustatud patsifismi vaimus. Sõda oli oma pidajaid kurnanud vaid mõne kuu, kui see fenomen pead tõstis.