Ukrainal jagub õppimisainest
22. detsember 2015, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegutseda tuleb ennetavalt ning julgeolekujõud, ülejäänud riigiasutused ja kodanikuühiskond peavad omavahel tihedalt suhtlema, võtab Ukraina eruadmiral Ihor Kabanenko (pildil) kokku oma rahva sõjaõppetunnid.
Kas teie nõustuksite väitega, et Ukraina on esimene puhtakujuline näide venelastest nende n-ö neljanda põlvkonna sõda pidamas?
Venemaa näitab seal oma versiooni hübriidsõjast. See on agressiivne ja riskeeriv lähenemine. Ühelt poolt põhineb see aeglastel varjatud sammudel, teisalt näeb välja kiire ja otsene. Nende kahe kombinatsioon ongi uut sorti vene asümmeetriline sõda.
Sellistele ohtudele vastamine pole lihtne. Seda ei saa teha klassikaliste kaitsemudelitega. Krimmis kasutas meie pool kriisi alguses provokatsioonide eiramise lähenemist. Minu arvates oli see perfektne viis, kuidas lasta vastasel teha asümmeetrilisi üllatusi. Selliste ohtude ärahoidmiseks peame me oma strateegia ehitama proaktiivsele lähenemisele – tuleb näha, planeerida ja tegutseda ennetavalt.
Kui palju on nüüdseks muutunud Ukraina enda sõjaline mõtlemine?
Protsess käib, kuid mitte väga kiiresti. Reaalsed olukorrad ja probleemid on teatud muutused läbi surunud.
Loomulikult on küsimus selles, kuidas muuta sõjaväge ja kõiki julgeolekuorganisatsioone. Ja mitte ainult, sest julgeolekuorganisatsioonidel on piiratud võimalused vastuse andmiseks näiteks energeetilistele, majanduslikele, poliitilistele, rahvuslikele või usulistele probleemidele.
Ühiskonda tuleb üles ehitada teda selgelt kaasates. Näiteks on meil vabatahtlik liikumine, et toetada riigi suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust ning relvajõude – nad on tõend, et ühiskonda kaasavat lähenemist tuleb kasutada. Tuleb panna paika selged sekkumis- ja koordinatsioonireeglid, suhted julgeolekujõudude, valitsusasutuste ja valitsusväliste organisatsioonide vahel.
Millised kogemused paneksite te sõjakoolide õpikutesse?
Vähemalt kolm asja.
Esiteks on tähtis omada selget poliitilist visiooni, kuidas meie relvajõude uuendada. Meil peab olema selge pilt, kuidas korraldada, varustada ja välja õpetada meie julgeolekujõudude erinevad struktuurid. Selleks, et nood suudaksid ohu korral anda kiire ja adekvaatse vastuse: taas kord varajases staadiumis ja ennetusel põhinevalt.
Samuti muuta teatud otsustusprotsesse, et need võimaldaksid juba varastes staadiumites adekvaatse vastuse anda. Sest varastes faasides on võimalik ohud neutraliseerida, lokaliseerida ja likvideerida, vältimaks arenemist intensiivseteks konfliktideks.
Kolmandaks, kuidas julgeolekujõud omavahel lävivad. Sellises hübriidsõjas on suhtlus võtmeelement. Nii süsteemis kui väljapoole. Eriti näiteks infosõjas või Vene propagandale vastamisel.
Kus näete praegu arenguruumi?
Praeguse seisuga peame üles ehitama professionaalse armee. Kohustuslik mobilisatsioon ja ajateenistus on kvantitatiivne lähenemine. Me peame ehitama kvaliteeti. Paljud uue sõja elemendid nõuavad professionaalsetel oskustel põhinevat lähenemist.
Teiseks vajame erinevaid uusi tehnoloogiaid. Näiteks see sõda muutub järjest enam droonide sõjaks, võitluseks õhus domineerimise üle. Konflikti alguses droone polnud, nüüd aga näeb neid päevas lendamas 20–30.
Loomulikult tuleb ehitada üles tõel põhinev strateegiline kommunikatsioon. Näiteks viimane Kiievi Rahvusvahelise Sotsioloogiainstituudi uuring osutas, et 60 protsenti meie rahvast on selle konflikti käigus Vene meediast eemale triivinud, sest nad ei usu neid, sest neile esitati ebaõiget informatsiooni. Vene propaganda võttis sihtmärgiks inimeste hoidmise nn vene maailmas. See teeb selle konflikti tsivilisatsiooniliseks. Ehk nad pole ainult Ukraina soovi vastu liikuda Euroopa suunas, vaid ka lääne vastu. Kremli propaganda põhineb kunstlikel narratiividel, näiteks et Ameerika tekitas selle revolutsiooni. Suurem osa meie inimestest saab praeguseks aru, et see pole tõde.