Sõjaväeline abi

Evelyn Kaldoja
, välistoimetuse juhataja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Evelyn Kaldoja
Evelyn Kaldoja Foto: Andres Haabu / Postimees

Nagu Afganistanis Eesti tervishoiueksperdina töötanud Siim Nemvalts seekordses Riigikaitse.ee numbris kirjeldab, võib ka väga heasoovlik abiplaan olla mõnikord tegelikult pigem karuteene. Või kui ka mitte karuteene, siis ei pruugi sellest just ülemäära kasu olla.

Selliseid probleeme kirjeldas paari aasta eest näiteks endine vabatahtlik Pippa Biddle Huffington Posti artiklis «Probleem väikeste valgete tüdrukute ja poiste ning voluntourism’iga*». Biddle meenutas, kuidas käis keskkooliõpilasena koos teiste omasuguste valgete tüdrukutega Tansaanias orbudekodule raamatukogu ehitamas. Oma reisi eest maksid nad igaüks 3000 USA dollarit. Kahjuks polnud erakooli tüdrukud just esmaklassilised müürsepad. Sestap muutus rutiiniks see, et ameeriklannad püstitasid päev läbi müürilaadset toodet ja kohalikud mehed ladusid seda öö läbi päris seinaks ümber.

Üsna varsti pärast seda suundus nooruke Biddle head tegema Dominikaani Vabariiki. Sel korral HI-viirusega laste suvelaagrisse. Omamata teadmisi sellest, kuidas hoolitseda tõsise tervisemurega laste eest ja valdamata hispaania keelt, mida laagrilised rääkisid.

Artikli kirjutamise hetkeks oli Biddle omad järeldused teinud. Ta on väikest kasvu valge neidis, kes on küll paberite järgi koolitatud arenguabispetsialist, kuid ei õpetaja, arst, puusepp, teadlane, insener või mõne muu sellise ala spetsialist, kes võiks arengumaadele pakkuda konkreetset abi või pikaajalisi lahendusi. Küll aga on ta hea neile raha ja asjade kogumises, vabatahtlike koolitamises, programmide koordineerimises ja lugude rääkimises. Ning paistab, et just sel moel plaanib Biddle edaspidi aidata neid maid ja väikseid tumedaid tüdrukuid, kelle algeeldused elus kaugele jõuda nii head pole.

Jääb ajaloolaste vaielda, kas Afganistanis üsna kogemata seda ühiskonda ehitama sattunud NATO oli nagu ameerika tüdrukud Tansaania ehitustöödel. Ühelt poolt tundub, et vähemalt lähiajal pole alliansil küll mingit tahtmist samasugusesse ettevõtmisse sattuda. Teisalt ei saa eitada nende õppetundide väärtust.

Usun, et nii head mõistmist sellest, mida teevad abiorganisatsioonid ja kuidas nendega samas piirkonnas toimetada, nagu on Afganistanis teeninud riikide sõjavägedel, pole ühegi ülejäänud maailma maa armeel.

Samamoodi on märkimisväärne see, et omadel headel põhjustel relvajõududega distantsi hoidvad humanitaarorganisatsioonid nagu Punane Rist soostusid osalema NATO sügisesel suurõppusel Trident Juncture. See annab lootust rohkemate elude säästmiseks tulevikus.

Ning nii minevikus, olevikus kui kindlasti ka tulevikus leidub olukordi, kus tsiviilhäda leevendamiseks kutsutakse appi sõjavägi. Mitte ainult sisuliselt politseinike rolli täitma, nagu mullusest talvest Prantsusmaa tänavail käivas julgeolekuoperatsioonis Sentinelle, vaid ka näiteks päästetöödele: ega asjata olnud pärast orkaan Katrinat üks menukaid New Orleansi vastlakarnevali kostümeerimisi enda kuivtoidupakiks riietamine.

Värskelt leidub ka näiteid, kus kaitsejõud on saadetud võitlusse haigusega. Kui mullu toetasid nad Ebola-kriisi ohjamist Lääne-Aafrikas, siis tänavu on sõjaväelasi näha Brasiilias Zika-viiruse vastu astumas.

* Voluntourism on ingliskeelne väljend, mis tähistab turismi alaliiki, mille käigus inimesed reisimise käigus teevad sihtpunktis ka vabatahtlikku tööd. Kuigi sedalaadi reisimisvõimalust ka reklaamitakse ja pakutakse lausa raha eest teenusena, leiab üsna rohkelt voluntourism’i mõiste kasutamist ka tugeva irooniaga, sealhulgas juhtumite kohta, kus sihtriigist väga nappe teadmisi omav ja erioskusteta inimene teeb seal lühikest aega «midagi head», mille kasutegur võib olla madal või suisa miinusmärgiga.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles