Lihtsad asjad tapavad, lihtsad asjad päästavad (1)

Liisa Tagel
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestigi kaitseväe meedikutele palju õppetunde andnud Helmandi provints 2009. aasta oktoobris: USA sõdurid toimetavad meditsiinilise evakuatsiooni kopterisse võitluse käigus pihta saanud Afganistani noorukit.
Eestigi kaitseväe meedikutele palju õppetunde andnud Helmandi provints 2009. aasta oktoobris: USA sõdurid toimetavad meditsiinilise evakuatsiooni kopterisse võitluse käigus pihta saanud Afganistani noorukit. Foto: AP/Scanpix

Sageli karjub sõjafilmis sõdur, kelle lahingpaariline on haavata saanud: «Meedik! Meedik!» Kuulid vihisevad ja meedik tuleb, võib-olla isegi kopteriga.

Päris elus enamasti nii ei käi. Kui keegi kesk lahingut haavata saab, tuleb talle võimalusel appi hoopis lahingpaariline, jaosanitar ja meedikud alles hiljem. Igaüks peab aga ise tegema kõik selleks, et ellu jääda, mistap peab ka haavatu, kui ta vähegi suudab, püüdma end ise aidata – näiteks paigaldama žguti.

«Heroiline appitõttamine võib päädida küll medaliga, aga see võib olla postuumne,» kommenteerib Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuse sõja- ja katastroofimeditsiini keskuse arst-õppejõud kapten Indrek Olveti.

Just KVÜÕA korraldab Eestis nii Tartu Ülikool arstide, meditsiinikõrgkooli õdede kui kaitseväelaste sõja- ja katastroofimeditsiinialast koolitamist. Selleks, et päriselt hädaolukorras hakkama saada, peaks põhitõed igal kaitseväelasel ja -liitlasel une pealt selged olema – kõige esimesest abist sõltub see, kas kannatanu pääseb eluga ja millised on tema paranemislootused.

«Iga sõdur peab oskama teha kannatanu esmast ülevaatust, mida tehakse kindla algoritmi järgi. Tuleb osata ise ellu jääda, tuleb teada, millist abi millises etapis osutada,» räägib Olveti. «Lahinguväljal tapavad ja päästavad lihtsad asjad: verejooks, hingamisteede sulgus, hingamisprobleemid, alajahtumine. Sõdur saab selle suhtes ka ise midagi ette võtta.»

Sõjameditsiin erineb tsiviilmeditsiinist märkimisväärselt. Esmaabi käib küll ikka sarnaselt, ent nii selle kui ka edasise abi andmiseks tuleb valmis olla väga keerulistes tingimustes ja piiratud vahenditega. Kannatanute hulka sealjuures ette prognoosida ei saa.

«Traumahaige käsitlemine on muidugi sama, aga militaarmeditsiinis räägitakse ikkagi lahingkannatanust,» räägib KVÜÕA ja Tartu Ülikooli erakorralise meditsiini arst-õppejõud Helena Roon.

Lahingkannatanu traumad on aga keskmise traumapunktikülastaja omadest väga erinevad: sõjaväemeditsiin peab palju rohkem tegelema läbistavate traumadega – killu- ja kuulihaavadega – ning neile võivad lisanduda ka näiteks põletushaavad, kokkupuude kemikaalide või bioloogiliste relvadega.

Lahingkannatanut aidates tuleb esmalt teha kindlaks, kas tal on suuri verejookse. Nende peatamiseks läheb kõigepealt käiku igaühe individuaalne esmaabipakk – kannatanu, mitte abistaja oma!

Liiga palju vahendeid ühes sellises pakis just ei ole, ent Rooni sõnul saab sellega verejooksu peatada küll. «Selle abil saab siduda haavu, valmistada rõhksidet ning vastavate teadmiste korral ka žgutti, ehkki igale võitlejale on lahinguväljal ette nähtud ka isiklik arteriaalne žgutt,» selgitab ta.

Žgutt ei ole sealjuures see nõukogudeaegne kummijäledus, mille kasutamine on juba ammu mittesoovitatav. Tegemist on moodsa abivahendiga, mis pealegi on lahinguväljal verejooksu peatamiseks asendamatu.

Kui žgutt liiga kauaks jäsemele jääb, tuleb küll ka moodsate vahendite kasutamise korral jäse amputeerida. Need, kes koolituse käigus on hetkeks ka enda peal žguti kasutamist harjutanud, teavad rääkida, et tegu on kirjeldamatult valusa kogemusega, ent haavata saades domineerivad ilmselt juba muud aistingud.

Lahingus on igale sõdurile ette nähtud ka isiklik morfiini automaatsüstal. Selle ja ka žguti paigaldamise aeg tuleb sealjuures haavatule otsaette kirjutada.

Kui esmaabivahendid otsa saavad, aga lahing kestab, järgmise astme meditsiiniabi andjad ligi ei pääse ja evakuatsiooniautod, mis kannavad ka varustust, liikuda ei saa, tuleb hoolitseda lihtsalt selle eest, et kannatanu oleks võimalikult varjus.

Tsiviilmeditsiinis räägitakse niinimetatud kuldsest tunnist – aeg, mille jooksul haiglasse jõudval patsiendil on kõige paremad ellujäämisšansid –, sõjas võib sellest kinni pidamine aga väga keeruliseks osutuda. Isegi kui läheduses on välihaigla, võib sellegagi alati midagi juhtuda. Abi tuleb siis, kui see on võimalik.

Olvetil endal on seljataga Afganistani kogemus – seal maandus evakuatsioonikopter sageli peaaegu kannatanu kõrvale ja ta viidi hästivarustatud haiglasse. Neil vigastatuil, kes juba haiglasse jõudsid, oli hästi – Camp Bastioni haiglas oli suremus vaid umbes kaks protsenti. Arstidel oli muidugi tööd palju, ent see oli suurepärane praktika, mille sai koju kaasa tuua ja Eesti sõjameditsiinis rakendada.

Afganistanist tuligi ka meie sõja- ja katastroofimeditsiini palju täiendusi. «Nii kui on suurema kannatanute vooluga juhtum, tuleb sealt meditsiini palju uusi lähenemisi,» sõnab Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste meditsiinikeskuse ülem kolonelleitnant Ahti Varblane.

Korea sõjast alates näiteks hakati kannatanuid kopteritega evakueerimaja võeti kasutusele mobiilsed haiglad ehk nihutati kirurgiline abi haavatule nii lähedale kui võimalik. Sama arendati Vietnamis, kus võeti esmakordselt laialdaselt kasutusele moodsamad žgutid.

Praegusel kujul taktikalise lahing-kannatanu käsitlemine sai alguse 1990ndail – pärast USA sõjaväe 1993. aasta operatsiooni Somaalia pealinnas Muqdishos. Seal sai selgeks, et meditsiin ei tohi olla midagi eraldiseisvat, vaid peab olema integreeritud taktikalisse tegevusse.

Iraagis ja Afganistanis on süstemaatilist lahingkannatanu käsitlemist edasi arendatud, vahepeal on loodud standardid, mis hõlbustavad ka eri riikide meedikute ja arstide koostööd. «See tähendab, et me räägime meditsiiniliselt sama keelt – ütled lühendi ja teine teab, mis oskused sul on,» sõnab Varlane. Sõja- ja katastroofimeditsiini arendamisel ongi Eestile suureks eeskujuks olnud USA ja britid, kellel on ka kõige enam lahingkogemust.

Korralik arteriaalne žgutt näiteks on üksikvõitleja varustuse osa alates Afganistani sõjast, varem oli see vaid meedikutel ja madalamal astmel kasutati improviseeritud žgutte, millega on aga juba ajalooliselt palju valusaid kogemusi olnud.

Katastroofimeditsiini areng käib sarnaselt sõjameditsiiniga – kõige enam õpitakse kogemustest ning päris olukorras tuleb hakkama saada piiratud vahenditega. Eestis ei ole ses vallas õnneks palju kogemusi olnud – harjutatakse õppustel ning mängitakse läbi erinevaid stsenaariume. «See on ju õnn, et pole midagi juhtunud, aga seetõttu pole me tegelikult saanud ka katsetada, kuidas niisuguses olukorras tegutseda,» sõnab Olveti.

Varblane teebki selgeks, et on katastroofid – olukorrad, kus kõigest hoolimata ei suudeta säilitada tavalist elustandardit – ja suurõnnetused, mille likvideerimiseks tuleb küll rakendada ebatavalisi vahendeid ebatavalistes tingimustes, aga linna teises servas elav inimene ei pruugi arugi saada, et midagi on valesti. Näiteks Poola lennuki kukkumine Ülemiste järvele oli päästeteenistuse jaoks suurõnnetus, kiirabile aga mitte midagi erilist.

«Stsenaariume on palju ning ehkki tehtud on häid analüüse, on ennustamine ju raske. Meditsiini jaoks taandub kõik aga ühele – inimesed saavad viga ja vajavad abi,» räägib Varblane.

Vigastused võivad sõltuvalt õnnetuse liigist olla aga väga erinevad ja suurte probleemide tekkimiseks ei peagi midagi plahvatama või juhtuma keemiaõnnetust – piisab, kui suurel alal kaob pikemaks ajaks elekter ja seega palju elutähtsat, näiteks puhas vesi. Kui maakonnas on ainult kaks kiirabiautot, aga juhtus kümne vigastatuga liiklusõnnetus, on seegi suur probleem.

Esimesed reageerijad on alati päästjad, politseinikud ja kiirabi, kaitsevägi ja Kaitseliit sekkuvad oluliselt hiljem. Eriti just vabatahtlike puhul kerkib aga küsimus, kas nende ettevalmistus päris hädaolukorras tegutseda on piisav.

Hulk inimesi võib ju appi tulla, aga kui pole plaani, mida nad tegema peaks ning nende endi väljaõpe on kesine, ei pruugi see olla tulemuslik. Nii sõja- kui katastroofimeditsiini puhul on oluline, et võimalikult suurel hulgal inimestest oleks korralikud algteadmised ning igal tasandil teataks une pealt, kuidas oma tegevust koordineerida.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles