Sõdur, jaanalind ja põld

Sõdurid mullukevadisel suurõppusel Siil. CIMICuga tegelevate kaitseväelaste tööks on vaadata, et sõjaväe liikumine ümbruskonna rahva elu ülemäära ei häiriks. Foto: Taavi Laasik/mil.ee

Ühe Kevadtormi ajal oli õppuste piirkonnas jaanalinnufarm, jutustab Kaitseliidu Tallinna maleva pealik kolonelleitnant Lauri Abel ja jätkab: «Neil on väidetavalt selline eripära, et kui neid ehmatada, lõpetavad munemise üldse ära.»

Mis tähendas teisisõnu, et õppustel osalevad «laigulised» tohtisid farmile läheneda vaid mõnesaja meetri kaugusele, muidu saavad jaanalinnud šoki. «Ning siis oligi CIMICu inimese ülesanne tagada, et nii oleks. Tuli panna välja inimesed, kes valvaksid ja ajaksid sõdureid eemale: neid kauneid sulelisi siin ei tohi segada,» meenutab Abel.

CIMIC (inglise keeles civil-military co-operation) ehk maakeeli tsiviil-militaarkoostöö tähendab tsiviilorganisatsioonide kaasamist sõjalise ülesande täitmise toetamiseks, selgitab Abel.

NATO riikides hakkas CIMIC arenema vahetult pärast külma sõja lõppu, kui rahuvalvajad tegutsesid Balkani poolsaarel ja mujalgi. «Nähti, et operatsioone viiakse läbi tsiviilkeskkonnas ning tsiviilorganisatsioonidelt toetuse saamiseks ja rahva usalduse võitmiseks on vaja CIMICut,» räägib kolonelleitnant. «Nähti, et ollakse osa tsiviilkeskkonnast ning ei saa toimida nii, nagu konventsionaalse sõja ajal.»

Eesti rahuaja tingimustes tähendab see kõige laiemalt võttes igasugust koostööd, mille eesmärk on luua usaldust ja saada toetust tsiviilstruktuuridelt. Lähedane näide ongi Kevadtorm. Tsiviil-militaarkoostöö osakond läheb ja lepib maaomanikega kokku, kus tohib või ei tohi midagi teha või läbi minna ning vastavalt kokkulepetele joonistatakse kaardile piirangud – sinna kaitseväelane õppuste käigus ei lähe.

Teise näitena CIMICust toob Abel lumetormi Padaorus üle viie aasta tagasi. Kaitseväe Kirde kaitseringkond võttis vastu otsuse saata autodes lõksujäänutele appi oma roomiksõidukid. «Kui nüüd küsida, kuidas see toetab sõjalise operatsiooni täitmist, siis vastus on – kõige otsesemalt,» räägib ta. «Mina

tulen teile appi täna, teie mulle järgmisel korral. Kaitsevägi ei eksisteeri ju vaakumis, vaid tsiviilühiskonna sees.»

Lisaks palgalisele inimesele peastaabis on Kaitseliidus CIMICu jaoks neli kohta maakaitseringkondades. Pluss vabatahtlikest koosnev mitteametlik võrgustik: et kaitseliitlasi on kõige erinevamatelt elualadelt, on kõigil kusagil kasulikke kontakte.

«Nad osalevad õppuste planeerimisel,» seletab Abel. «Kohtuvad kohalike omavalitsuste, külavanematega.

Panevad enne õppusi sildid ja kaardistavad alad, kus tohib midagi korraldada ja kus mitte.»

Järgmine etapp on garanteerida, et vajalik info jõuaks kõigi asjaosalisteni, ka iga sõdurini. «Et ei tekiks tarbetuid emotsioone, et nad ei hakkaks omavahel rääkima – ülemused on täiesti lollid, sinna metsatukka saaks ideaalse kaitse teha,» kirjeldab kolonelleitnant. Aga ei tohi. Isegi siis, kui keeldumiseks puudub silmanähtav põhjus – kui põld on söötis, ei juhtuks ju midagi, kui üksik jalaväelane sinna korraks ekslema satub.

«Muidugi ma saan aru, kui oras on äsja tärganud ja siis minna rasketehnikaga peale – me ei tee seda,» rõhutab Abel.

CIMICu töötaja tähtsaim tööriist on tema suurepärane suhtlemisoskus. Ning isegi kui oleks seaduslik alus mõnest tõrksast maaomanikust «teerulliga üle sõita», ei soovitaks Abel seda kasutada. «See tekitab inimeses vimma, ei maksa tema emotsioone alahinnata,» ütleb ta. Mainekahju puudub kõiki jõustruktuure – seda enam, et keskmise inimese jaoks on nad ühed laigulised kõik.

Kõige tähtsam põhimõte on mitte anda katteta lubadusi. Et kui inimesele näiteks öelda, et rasketehnikaga mülkaks sõidetud tee tehakse hiljem oma rahaga korda, siis nii ka tehakse. «Pärast õppust on see meie jaoks väike asi. Aga kui see inimene, kes elab kusagil metsatalus – ja on endale mingil põhjusel ostnud madala sportauto –, jääb sinna rööbastesse kinni, siis temale on see suur probleem. Jällegi ei maksa alahinnata inimese emotsioone. Küll see viha tekib,» ütleb Abel.

Seda enam, et eestlane on üsna pika vihaga inimene ning usalduse silda uuesti ehitada on üsna keeruline. Ent ta on ka ratsionaalne ja kahe jalaga maa peal. Kui varasemast halba kogemust all ei ole, saab temaga üsna lihtsalt kokku leppida ja kahju hüvitada. Viimane ei pruugi sugugi alati olla rahaline.

Näide tunamullusest: õppuse Hunt ajal peeti Loksa lähedal tee peal lahingut. Kaitseliitlased ei jõudnud kõiki hülsse kohe kokku korjata ning keegi autojuht sõitis ühe oma masina rehvi sisse. «Ning me kompenseerisime selle talle,» ütleb Abel.

Või eelmise aasta suurõppus Siil. «Tublid kaitseliitlased suutsid ära uputada kaks maasturit – no see tee oli ka ikka täiesti kohutav,» jutustab pealik. Üritati igatpidi, kuid vaja läks linttraktorit, mis leiti malevlaste kontaktide kaudu kellegi kohaliku talumehe käest. Lepiti kokku hinnas ja maamees tõmbas autod mülkast välja.

«Maasturid jõudsid oma kodugaraaži tagasi. Ja talumees oli ka rõõmus,» võtab Abel kokku.

Tihti pole tema sõnul küsimus mitte rahas. Piisab ka suhtlemisest, näitamisest, et õppuste korraldaja tunneb inimese mure vastu huvi, kuulab ta ära ja reageerib kiirelt. «Eesti inimene on tegelikult hea inimene,» kiidab Abel.