Läbimõtlemata heategu võib olla karuteene

Kadri Veermäe
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ukraina Avdijivka linna poiss istumas Rahvusvahelise Punase Risti Komitee abikastidel.
Ukraina Avdijivka linna poiss istumas Rahvusvahelise Punase Risti Komitee abikastidel. Foto: AFP/SCANPIX

Ukraina kriis tõi rahvusvahelisse leksikasse uue väljendi «Vene humanitaarabikolonn», mis tähendas, et valgeid veokeid vurasid sagedasti Donbassi vahet, autokastis erinevate osapoolte seletuste kohaselt kas madratsid ja joped või relvad ja muu sõjaks tarvilik.

Riigikogu liikme ja ÜRO kriiside hindamise ja koordineerimismeeskonda (UNDAC) kuuluva Mati Raidma sõnul kehtib katastroofide puhul selge reegel – riik peab abi ise küsima, keegi seda vägisi pakkuma ei lähe. «Igasuguse rahvusvahelise abi alus on abipalve. Kui seda ei ole, tulebki mängu poliitika ja valge humanitaarabikolonn Venemaalt Ukrainasse,» selgitab ta.

Vene «humanitaarkolonni» näide sobib ka selgitamiseks, mida humanitaarabi endast ei kujuta. Raidma sõnul on humanitaarabi põhieesmärk inimesi aidata. «Sellega käib kaasas kogu maailmas tunnustatult neutraalsusprintsiip, st konfliktis poolt ei valita. Humanitaarabi ja poliitika ei ole põhimõtteliselt seotud,» selgitab ta.

Iga militaaroperatsioon on aga kantud poliitilisest otsusest, olgu tegu rahu tagamise eesmärgil ette võetud missiooniga või mitte, ning Raidma sõnul on aastakümneid põhiliseks küsimuseks olnud see, kuidas tsiviilmaailm saaks osaleda inimeste aitamises kriisikolletes. Lihtsam on see juhul, kui tegu on mõne looduskatastroofi või epideemiaga – siis on sõjaväest tihti palju abi nii logistiliselt kui ka võimekuste poolest, kuid kriisi ohjamine käib väga kindlalt tsiviilpoole juhtimise all.

Pakistanis maavärinaohvreid abistamas käinud Siim Nemvalts toob oma kogemuse põhjal näiteks, et sõjavägi abistas neid toona logistika ja transpordi korraldamisega. «Ka oli seal palju Ameerika helikoptereid, mis transportisid piirkondadesse toitu ja varustust,» räägib ta.

Ka Sierra Leones ebolaepideemiaga võidelnud meditsiinitöötajate laagrit käigus hoida aidanud Nemvaltsi sõnul oli seal kokku lepitud, et kui midagi peaks juhtuma kas riigis või Norra meeskonna koosseisus seal käinud eestlasega, oleks ta toimetatud algul rannikul ankrus olnud Briti sõjaväe meditsiinilaevale ja sealt edasi Norrasse. Sierra Leone puhul tuleb arvestada ka seda, et tegu on riigiga, mida räsis 1990ndatel ränk kodusõda, mille lõpetamisele aitas kaasa ÜRO rahuvalvemissioon.

Raidma sõnul ongi humanitaar- ja arengukoostöö keerulisem relvakonfliktide ja sõjaliste operatsioonide puhul. «Tegelikult eksisteerib aastakümneid selline väljend nagu CIMIC (civil-military co-operation – tsiviil- ja militaarkoostöö, toim) ja nende operatsioonidega toetatakse kohalikku elanikkonda, aidatakse neid kriisikolletes,» selgitab ta.

Raidma ütleb, et asja problemaatiline pool on see, et kohalikke küll aidatakse, kuid see pole peamine, vaid toetav eesmärk. «Selle tegevusega saadakse tsiviilelanikkonna toetus sõjalise operatsiooni sihtide saavutamiseks, ning paraku seda abi humanitaarabina me defineerida ei saa, kuigi tegu on positiivse nähtusega,» põhjendab ta.

Raidma pakub välja, et sellise tegevuse – mida näiteks Eesti kaitseväelased on teinud Afganistanis ja Kesk-Aafrika Vabariigis oma põhiülesannete kõrval – kirjeldamiseks peaks tegelikult välja mõtlema uue positiivse sõna. Ta meenutab, kuidas eestlased suhtlesid Kesk-Aafrikas väga tihedalt oma vastutusalas elavate isikutega ja jõudsid huvitava mõtteni, et noorte omavahelist suhtlemist aitaks parandada jalgpalliturniiri korraldamine. «Et noortel oleks teha midagi muud, kui mõelda sellest verisest konfliktist ja selles osaleda. Mida rohkem teise poolega suhelda, seda madalamaks läheb usaldamatus ja sellega kogu konflikti algallikas,» märgib ta.

Siiski käivad ka tsiviileksperdid konfliktipiirkondades arengukoostööd tegemas. Nemvalts oli aastatel 2011–2012 Afganistanis, kus töötas tervishoiueksperdina Helmandi provintsi ülesehitusmeeskonnas ja koordineeris arengukoostööprojekte.

Nemvaltsi sõnul oli provintsi ülesehitusmeeskond lüli sõjaväelaste ja tsiviilprojektide vahel ning meeskonnaski oli pooleks sõjaväelasi ja tsiviliste. «Idee oli selles, et sõjavägi hoidis seal korda majas ja tsiviilisikud üritasid ülesehitustöös aidata – tervishoius, hariduses, teedeehituses, kõike tehti seal,» ütleb ta.

Sõjavägi hoidis kohapeal korda ja said ka palju infot toimuvast. Ka Nemvaltsiga samas meeskonnas teenis sideohvitser, kes kogus Helmandi pealt kokku ja süstematiseeris tervishoiuga seotud info, mille alusel sai omakorda jagada abi.

Nemvaltsi sõnul on niisuguste projektide puhul problemaatiliseks sellised arengukoostöötegelased – ent selliseid tüüpe leiab ka sõjaväelaste hulgast –, kes tulevad kuueks kuuks piirkonda ja tahavad hirmsasti midagi ära teha. «Seal ei saa niimoodi rapsima tulla. Mina olin seal aasta ja see ei ole ka mitte midagi, kohapeal oli neidki, kes olid vahelduva eduga olnud Afganistanis viis aastat,» räägib ta.

Ka peab Nemvaltsi hinnangul projekti edukaks elluviimiseks vaatama, mida teised varem on teinud. Süsteemi ei tohiks hakata muutmisega ära solkima, vaid üritada seda paremaks teha. «Aga tuleb tunnistada, et ka seda vahel siiski juhtus. Kui doonoril on palju

raha, mida on soov kiiresti kulutada, ei pruugi tulemus olla jätkusuutlik. Minul eestlasena oli mõnus, sest mina tegin seal treeningkeskust ja Eestil palju raha ei ole,» arvab ta.

Nemvaltsi sõnul võib pidevalt kuulda juttu, et raha on kogu aeg puudu, saatke aga, ent tegelikult on tähtsam seda mõistlikult kulutada, sest muidu pole sellest lõpuks kasu kellelegi.

Sellise töö muudabki aga keeruliseks asjaolu, et erinevalt näiteks ebolaepideemiaga võitlemisest, mille puhul olid tegevuse tulemused kiiresti näha, peab arengukoostöö projektidel jätkuma kannatust ka selle tegijatel. Ning arusaamist, et vastutus lasub ka kohalikel. «Sellega on raske leppida, et kui lähed sinna, siis pead aru saama, et võib-olla see treeningkeskus hakkab vilja kandma alles kümne aasta pärast, kui seal tehakse järjepidevalt treeninguid,» sõnab Nemvalts.

Kohapealset koordineerimist on Nemvaltsi jutu järgi vältimatult vaja, sest muidu võib näiteks selguda, et heasoovijate rahaga ehitatud kooli ei hakkagi keegi kasutama või tehakse projekte, millest pole pikemaajalist kasu kellelgi.

Nemvalts toob oma kogemusest näite, kus üks missioonitundega inimene tahtis toetada Afganistani kooliharidust ja idee oli tüdrukutele prille annetada. «Aga tegelikult on see näide selle kohta, kas me ikka aitame – kuna seal looduslik valik veel täiesti toimib, siis need avalikult prille kandvad tüdrukud ei saa tõenäoliselt mehele. Sellest on väga keeruline aru saada, peab kohapeal olema,» jutustab ta.

Kohapeal viibimine on tema sõnul aga äärmiselt oluline nii tsiviilekspertidele kui ka sõjaväelastele, sest sellist kogemust kuskilt mujalt ei saa. «See, et meie sõdurid väljas käivad, on ikka

väga kõva boonus. Seda kogemust, mis Eesti poisid on saanud Helmandist ja mujalt, ei saa mitte kuskilt klassiruumist ega mingilt õppuselt. Seal oli ikka karm elukool,» arvab ta.

Raidma aga ütleb, et juba aastakümneid on jätkuvalt üleval terav küsimus, kuidas ikkagi tsiviilmaailm saaks osaleda inimeste aitamises kriisikolletes. «Selge on see, et militaarpoolel

ongi väga tugev võimekus teravas kriissituatsioonis koordineeritult tegutseda, kuidas samas on militaarmaailma ja tsiviilmaailma vahe väga selge, nende loogikad on väga erinevad alates suurtest asjadest kuni väga lihtsate asjadeni,» lausub ta.

Näiteks kui kasutada konfliktikoldes sõna «informatsioon», siis tsiviilmaailmas tähendab see andmete vahetamist, et võimalikult efektiivselt käituda, et abiandmisse kuskile tühimikke ei jääks, militaarmaailmas on informatsioon aga sünonüüm luurele. Nii võib äärmisel juhul militaartöötajat kahtlustada luuramises, tsivilist jällegi militaarpoole esindajat süüdistada varjamises.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles