Viies sõjaajaloo aastaraamat
23. veebruar 2016, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Eesti sõjaajaloo aastaraamat 5 (11) 2015: I maailmasõda Ida-Euroopas – teistsugune kogemus, teistsugused mälestused». Peatoimetaja Toomas Hiio, toimetaja Sandra Niinepuu.
2015. aasta Eesti sõjaajaloo aastaraamat on viies. Aastaraamatute sisu eest hoolitseb Eesti sõjamuuseum ja enamasti avaldab kogumik eelmisel aastal peetud sõjaajalookonverentsi ettekannete põhjal kirjutatud artiklid. 2014. aastal oli Esimese maailmasõja alguse 100. aastapäev ja nii on loomulik, et sõjamuuseum meenutas seda.
Lennart Meri ütles 2000. aasta juulis Herbert Batlineri Euroopa Instituudi väikeriikide auhinna vastuvõtmisel peetud kõnes: «Meie maailm ei kasva, kuid riikide arv kasvab. Väikeriikide hulk suureneb ka edaspidi ja maailm oleks kergemeelne, kui ta selle realiteedi ees silmad kinni pigistab.»
President Meri lause ei kehti mitte ainult tema kaasaja, vaid ka Esimese maailmasõja lõpu kohta. Siis lagunesid neli Mandri-Euroopa impeeriumi – Venemaa, Saksamaa ja Austria-Ungari kõrval ka Osmanite impeerium –, mis andis mitmele rahvale võimaluse omariikluse sünniks või uuestisünniks.
Kuid Vene revolutsioonide kõrval unustatakse mõnikord, et hoopis Saksamaa, Austria-Ungari ja Osmani impeeriumi sõjalisel edul idarindel 1917. ja 1918. aasta vahetusel oli suur mõju Soome, Balti riikide, Ukraina, Valgevene, aga ka bessaraablaste, krimmitatarlaste ja Taga-Kaukaasia rahvaste iseseisvustaotlustele. Nende impeeriumide lüüasaamine 1918. aasta sügisel tõi aga iseseisvuse Poolale ja Tšehhoslovakkiale ning omaette riikideks eraldusid Austria ja Ungari. Sloveenia, Horvaatia ning Bosnia ja Hertsegoviina liitumine Serbia ja Montenegroga sünnitas kolmveerand sajandiks Jugoslaavia riigi.
Aastaraamat käsitleb nende sündmuste eellugusid ja tagamaid. Igor Kopõtin kirjutab oludest ja meeleoludest Eestis 1914. aasta suvel, kui sõda algas.
Tamara Scheer Viinist kirjeldab Austria-Ungari sõjaväelist okupatsiooni endises Vene-Poolas aastatel 1915–1918.
Christoph Mick Warwicki ülikoolist käsitleb Poola-Ukraina sõda Ida-Galiitsias 1918.–1919. aastal ning selle mälestamist ukrainlaste, juutide ja poolakate poolt sõdadevahelisel ajal.
Klāvs Zariņš Riiast annab ülevaate Saksa keiserliku armee okupatsiooni-poliitikast Kuramaal aastatel 1915–1917.
Eberhard Demm Lyonist käsitleb Leedu poliitiku Juozas Gabryse tegevust Esimese maailmasõja ajal ja pärast seda. Gabryse eesti analoogiks võime pidada Aleksander Kesküla.
Mart Kuldkepp kirjutab Saksa sõjaväelaste propagandaüritustest sakslaste kätte vangi langenud baltlaste, kitsamalt lätlaste ja eestlaste seas ning Leho Lõhmuse teemaks on nii Venemaa ja Antandi riikide kui ka Keskriikide ordenid, mille Esimene maailmasõda eestlaste, aga ka teiste eesti- ja liivimaalaste rinda tõi. Aastaraamat sisaldab ka Peeter Kaasiku pikema käsitluse Punaarmee rahvusväeosadest ja välisriikide kodanikest formeeritud väeosadest NSVLis Teise maailmasõja ajal ning kolm arvustust 2014. aastal Eestis ilmunud sõjaajalooraamatutele.
Me mõistame nii oma ajalugu tervikuna kui ka Vabadussõja ajalugu palju paremini, kui teame, mis sarnase saatusega rahvastel ja maadel läks samuti või teisiti, halvemini või paremini.