Van Herpen: Moskva ehitab uut impeeriumi (1)

Kõigepealt teeb ta selgeks, et rääkides propagandast ja Venemaa pettetegevusest inforuumis, ei tohi võtta eelduseks, et tegu on lihtsalt valede levitamisega – selline lähenemine on suur viga. Tegemist on valede, poolvalede ja uude konteksti paigutatud pooltõdede kogumiga, mis teeb tõe äärmiselt häguseks.

Te kirjutate muuhulgas sellest, et läänel ja Venemaal on väga erinev arusaam, mis see praegune infosõda on ja millal algas.

Ma arvan, et Venemaal toimub pidevalt see, mida ma nimetaks peegeldamiseks. Nad näevad kõike peegelpildis, mis tähendab, et nad omistavad iseenda käitumist läänele. Eriti on seda

näha Ukrainas: väidetakse, et nad on fašistid, viivad läbi genotsiidi, kuigi seda teeb tegelikult Venemaa.

Sama on infosõjaga, millest on kirjutanud näiteks Moskva professor Igor Panarin. Tema kirjeldusis hakkas infosõda läänega kõigepealt 1943. aastal ja selle eesmärk oli Nõukogude Liidu lagundamine, mis õnnestus 1991. aastal. Samal ajal alustati ka uut infosõda, mille eesmärgiks on Venemaa lõhku-mine. See on muidugi jaburus. Panarin ei pruugi muidugi ise tegelikult nii mõelda, ta on ikkagi infosõja ekspert. See lähenemine on aga debattidele ja eliidi seas toimuvatele aruteludele oma jälje jätnud. Paljud venelased, sealhulgas paljud sõjaväelased, usuvad seda, ja see levib.

See võib olla teadlik protsess. Panarin kirjutas näiteks 1998. aastal, et 2010. aastal laguneb USA kodusõja tulemusel kuueks osaks – Californiast saab osa Hiinast, New York kuulub Euroopa Liidule ja osa USAst läheb tagasi Mehhikole. See on osa tema soovmõtlemisest ja Venemaal levinud arusaamade projitseerimisest mujale. Sealjuures ei ulatu Venemaa praeguse propagandasõja mõju mitte ainult üle Euroopa, vaid palju kaugemale. Näeme presidendivalimistel toimuvast, et ka Ameerika Ühendriikidesse välja.

Eesti peaminister väitis hiljuti parlamendi ees küsimustele vastates, et me oleme propagandale immuunsed. Kas praeguse propagandastiili juures on võimalik öelda, et keegi on sellele immuunne?

See sõltub. Eestis on kindlasti oluline küsimus, mida kuulab ja vaatab venekeelne elanikkond. Venemaa uudised on kõikjal. Ka siinsamas hotellis vaadatakse Vene telekanaleid ja kuulatakse, mida räägib Vladimir Putin. Ei saa kindlalt öelda, kas teda usutakse ja kuulda võetakse, aga teda kuuldakse.

Siinkohal tuleb mängu miski, millest te kirjutate ja ka Tallinnas rääkisite: «loomupärane usaldamatus valitsuse suhtes». Ehk siis isegi kui saadakse aru, et uudistes räägitav ei pruugi olla tõsi, leitakse siiski, et ilmselt ei räägi tõtt ka valitsus ja tõde jääb kuskile vahepeale.

Just nimelt. Hollandis oli meil ju näiteks just referendum Ukraina küsimuses, kus ei olnudki ju tegelikult midagi öelda. Oli täiesti hullumeelne pidada referendumit küsimuse üle, milles kõik Euroopa Liidu liikmed olid juba kokku leppinud. Holland on juba öelnud jah-sõna, seda rakendatakse juba.

Mis iganes referendum praegu Euroopas toimub, öeldakse «ei», sest nad ei usalda valitsust. Võin teile ennustada, et sellest loogikast lähtuvalt toimub ka Brexit, sellele küsimusele ei vastata jaatavalt. Igal praegu korraldataval referendumil, olgu see Hispaanias või kus iganes, on vastuseks «ei». Venemaa on aga väga referendumite ja kõige pealtnäha äärmiselt demokraatliku poolt.

Sellest tulenevalt on praegu ka raske rääkida näiteks avatumast demokraatiast, sest selleski küsimuses sekkub Vene propaganda.

Hollandis tean ma näiteks konkreetselt, et üks Venemaal sündinud härra, kes varem oli ühe Sõltumatute Riikide Ühenduse büroo juht Ukrainas, käis referendumi eel kohtumas ühe sanktsioonide vastu oleva Hollandi vasakerakonnaga. See on üks näide, mida me teame. Ma ei tea, palju neid veel võib olla. Samuti pole andmeid selle kohta, kui paljudele on selle küsimusega seoses raha antud. On aga väga selge, et nad on referendumitest väga huvitatud.

Mainisite Venemaalt tulevat raha. Näiteid sellest on paljudes Euroopa riikides nii erakondade kui üksikisikute rahastamise osas. Kas ka siin võib rääkida sellest, et meile teada olev on vaid jäämäe tipp?

Ma arvan küll. Eriti siin Eestis ja teistes Balti riikides, mis on selgelt sihtmärkriigid, on seda kindlasti palju rohkem, kui näha on.

Väga aktiivne on Venemaa näiteks Prantsusmaal. Slavist Cécile Vessière on kirjutanud äsja näiteks Kremli võrgustikest Prantsusmaal. See on kohutav. Sinna ei kuulu vaid Front National, seal on ka näiteks terve nimekiri parlamentääre, nende hulgas endise Prantsuse presidendi Nicolas Sarkozy erakonna vabariiklaste esindajaid, kellest kümme käisid sealjuures okupeeritud Krimmi poolsaarel visiidil. Ma arvan, et kaks kolmandikku sellest erakonnast toetab Venemaaga heade suhete hoidmist.

Prantsuse presidentide head suhted Venemaaga algasid juba Jacques Chiraci ajal, jätkusid Nicolas Sarkozy ajal, Hollande alustas healt positsioonilt, aga

pidi USA surve tõttu Mistralide tehingu Venemaaga siiski katkestama. Saksamaal on AfD, Hollandis on populistlik Geert Wildersi Hollandi vabadus-erakond. Kusjuures neil on arvamusküsitluste põhjal praegu kõige suurem toetus – ja kui nad võidaks valimised, muudaks see kogu Euroopa poliitikat.

Venemaa on juba 2005. aastast aktiivselt püüdnud endale Euroopas toetust kasvatada. Lisaks Pariisile on siin väga olulisel kohal Berliin, kus heade suhete loomisel oli tähtis roll kantsler Gerhard Schröderil.

Äratuskell oli Venemaa jaoks ilmselt Ukraina oranž revolutsioon ja sellest ajast saadik on Venemaa tegelenud igal rindel integreeritud lähenemisega oma mõju suurendamisele. Siinkohal on lääs oma reaktsiooniga väga palju hilinenud.

Te räägite sellest, et Venemaa on oma eesmärkide täitmiseks läänelt palju üle võtnud ja kopeerib läänele omaseid võtteid. Millised need on?

Venemaa juhtkond tegeleb jäljendamisega, püüab kopeerida neid lääne strateegiaid ja institutsioone, mida nähakse kõige efektiivsemana. Selle käigus antakse neile muidugi oma sisu, mis  muudab Vene kloonid lääne eeskujudest fundamentaalselt erinevaks.

Teiseks antakse tagasilööke lääne pehme jõu esindajatele Venemaal – see tähendab takistusi ja isegi nende keelamist.

Kolmandaks mõeldakse välja uusi pehme jõu kasutamise strateegiaid ja see tähendab nii seaduslikke kui ebaseaduslikke võtteid ning varieerub lääne suhtekorraldusfirmade palkamisest spioonide võrgustike loomise, lääne erakondade salajase rahastamise ja kindlate isikute äraostmiseni. Väga uus see muidugi pole, sest samu tehnikaid kasutas juba KGB. Venemaa jaoks on pehme jõud manipuleerimisvahend.

Pehme jõu kasutamisel on suur osa kanda kultuuriorganisatsioonidel, nagu seda on prantslaste Alliance Française, brittidel British Council, Ühendriikidel US AID. Venemaal on selleks 2008. aastal loodud kremlimeelne Demokraatia ja Koostöö Instituut, mille ametlik ülesanne on lääne demokraatia ja inimõiguste uurimine, mis aga tegelikult kaitseb Venemaa nägemust juhitud demokraatiast ja niinimetatud traditsioonilistel väärtustel põhinevatest inimõigustest.

Samal aastal loodi ka Rossotrudnitšestvo (Venemaa koostöö keskus – toim), mille peamised ülesanded on seotud praegustes SRÜ riikides Venemaa kohalolu ja mõju näitamisega, pealtnäha kultuuriline, sisult pigem geopoliitiline organisatsioon. Samalaadne on fond Russki Mir, mis on suunatud aga veelgi laiemale tegevusele – ja mitte ainult Balti riikidesse, vaid vene maailma, kus elavad etnilised venelased, vene keele kõnelejad ja vene õigeusu kiriku liikmed, kaasmaalaste maailma, peetakse kõikjale ulatuvaks.

Uudistekanal RT kopeerib CNNi ja Al-Jazeerat. Väga leidlik algatus on Russia Beyond Headlines («pealkirjadetagune Venemaa» hakkas ilmuma 2007. aastal – toim), mis avaldab ise paljudes keeltes materjali ja pakub lääne kvaliteetmeediaväljaannetele lugusid Venemaast. Tegemist on sageli küllalt pehmete lugudega, isegi väga liberaalsetega, mille vahelt leiab aga näiteks lugusid sellest, kes «tegelikult» Ukrainas MH17 alla lasid.

Väljaande taga on aga Vene riigimeedia – artikleid, mille sisu on kohandatud lääne meedias harjumuspäraseks ja illustreeritud kvaliteetsete piltidega, toodab riigimeedia väljaanne Rossiskaja Gazeta. Avaldavad neid El Pais, The New York Times, Washington Post, The Daily Telegraph, Süddeutsche Zeitung ja mitmed teised. See on midagi uut, midagi väga kavalat.

Kuidas neil see läänes õnnestub?

Nad maksavad, meie oleme liberaalsed ega ole sugugi vastu, et avaldataks teistsugust vaadet Venemaale, kuigi võiks öelda, et see on iseendale nööri kaela panemine. Siin on loomulikult raha küsimus, nad maksavad hästi. Ja kui neid ei taheta avaldada, saavad nad öelda, et lääs tegeleb tsensuuriga.

Nende sõnumite kohale toimetamiseks kasutatakse väga lihtsaid võtteid – üks on kognitiivne dissonants. Kui sul on sõnum, mida sa tahad avalikkuse ette tuua, aga see on liiga erinev sellest, millega nad on harjunud. Näiteks ei saa lääne publikule sisse sööta nõukogude propagandat, seda nähakse naeruväärsena. Kui aga esitleda midagi lääne popmuusikast, filmidest, millestki tuttavast, on publik juba huvitatud. Kui see lugu on hästi esitatud, saab sinna pehmelt oma sõnumeid sisse pikkida.

Teine on kaheastmeline kommunikatsioonivoog, mis ütleb, et info liigub massidesse arvamusliidrite, eliidi vahendusel, kes on selle omakorda saanud meediast. Laiemad massid vaatavad arvamusliidrite poole ja ootavad neilt info tõlgendamist.

Uue ajastu tugev suundumus on muidugi ka vene õigeusu kiriku kasutamine ja sellele globaalse kohalolu andmine – seda mitte ainult silmatorkavalt suure hulga venekeelse elanikkonnaga riikides või endises idablokis, vaid ka läänes. See on midagi, mida saab kasutada ka ütlemaks «näete, me oleme terrorismi vastu» ja samal ajal haarata rahvamasse.

Pärast 2001. aasta 11. septembrit oli Putin esimene, kes toonasele USA presidendile George W. Bushile helistas ja teatas, me tahame teiega koostööd teha, koos võidelda. Sel ajal käis Putinil sõda Tšetšeenias, kus tšetšeene tapeti tuhandete kaupa, ja see pandi samale tasandile – näete, meie võitleme ka islamiterrorismiga.

Prantsuse president François Hollande võttis näiteks väga soojalt vastu Venemaa vahemeherolli, kui ilmnes keemiarelvade kasutamine Süürias.

Samamoodi on Venemaa praegu püüdnud jätta muljet, et seisab rahumeelse lahenduse poolt, tuues osa oma lennukeid Süüriast välja, ent väed on endiselt kohal. Lääs on naiivne ja usub, mida Putin ütleb, kuid tegelikkuses oleme näinud, et usaldada ei tohiks midagi.

Arvate, et teda usutakse endiselt?

Mitte täielikult, aga liiga palju. Kui toimusid rahuläbirääkimised Minskis, olid nii prantslased kui sakslased kahtlemata kuni viimase ajani liiga usaldavad. Minski leppeid ei ole siiani täidetud. Isegi siis, kui Minsk 2 alles allkirjastati, toimus päev hiljem suur rünnak Debaltseves ja hiljem see okupeeriti.

Praeguseks jääb Ukraina suuresti tähelepanuta, ent iga päev tehakse väikesi samme. Väikeste sammude haaval liigutakse edasi ju isegi Gruusias, kus nihutatakse lihtsalt piiritarasid. Selline edasiliikumine teeb murelikuks. Kui võetakse kellegi territooriumist ära sada meetrit või üks kilomeeter, on see rünnak? Kas me saame aru, mis see on?

Arvamusliidrit, Moskva patriarhi Kirilli olete te kirjeldanud kui pahupidi versiooni paavst Johannes Paulus IIst.

Ma nimetaks seda ümberpööratud Johannes Paulus II efektiks. Tal ei lubatud Poolasse minna, aga ta tegi seda, kommunistid ei saanud teda peatada. Ta toetas Solidarnośći liikumist jne.

Patriarh Kirill tegeleb Ukrainas selle äraspidise versiooniga. Seal on jätkuvalt suur Moskva patriarhaadile alluv õigeusukogukond, kelle abil püüab ta õõnestada ka Kiievi kirikut. Kui Kirill käis Ukrainas, kohtus ta nii enne kui pärast visiiti Vene peaministri Dmitri Medvedeviga, nii et tegemist oli täielikult Kremli organiseeritud külastusega. Johannes Paulus II visiidid olid hoopis teistsuguse maiguga, ent samuti mõjukad.

Pariisi südamesse rajatakse uut suurt vene õigeusu kirikut. Samas on aga ka õigeusukogukonna sees olemas opositsioon, need, kes kuuluvad kirikusse, aga ei taha Moskvale alluda.

Kui tekitada võrdlus kommunismiajaga, on nad justkui trotskistid. Ka nemad olid kommunistid, aga nad ei tahtnud Moskvale alluda. Jätkuvalt on olemas ju vanausulised, kes ei taha kindlasti Moskvaga tegemist teha.

On väga huvitav, et Igor Panarin räägib näiteks Gorbatšovist endiselt kui trotskistist. Niisiis on täiesti alles vana KGB stiilis mõtlemine.

Kuidas peaks propagandaga võitlema?

Kas me peaksime organiseerima vastupropagandat? Ma arvan, et see ei tööta. Üks oluline asi on valede kummutamine. Käisin just Ukrainas StopFake konverentsil. Nad tegelevad suurepäraselt valede paljastamisega paljudes keeltes, ent probleem on, et seda satuvad lugema eelkõige need, kes juba saavad aru, et tegu on valede ja propagandaga. Need, kes usuvad päriselt Moskva juttu, ei satu neile lehekülgedele. Kuidas pöörata ümber uskujat ... ma ei tea seda tegelikult. Pealegi ei kiputagi ju pealkirjast edasi lugema.

Suurbritannias on olemas näiteks Ofcom – meediajärelevalve amet, mis jälgib ja seab piiranguid ja teeb trahve, kui mõni kanal esitab liiga ühekülgset infot. Ofcom on teinud RT-le ettekirjutusi, näiteks selle eest, kui kanal väitis, et BBC võltsis kaadreid keemiarünnaku tagajärgedest Süürias. Ent loomulikult väidab kanal alati, et pole rikkumisi korda saatnud ja Suurbritannia püüab neile tsensuuri kehtestada.

Propagandaga võitlemiseks on vaja kulutada rohkem raha. Esiteks on tarvis, et riikidel oleks endal atraktiivsed uudiste kanalid. Hea mõte on ka luua uusi venekeelseid telekanaleid, analüüsida fakte, tõsta avalikkuse teadlikkust, võidelda trollidega ja rääkida tõtt. Sealjuures ei tohi propaganda suhtes olla liiga tolerantne.

Hea on see, et propagandast ja selle töötamisest saadakse järjest teadlikumaks, inimesed ei ole enam nii naiivsed. Ja kui ollakse teadlikud, ollakse selle vastu ka relvastatud.

Mida tahab Venemaa saavutada?

Tõeline eesmärk on ilmselt Venemaa hiilguse taastamine. Venemaa rakendab postsotsialistlikus ruumis impeeriumi taasloomise poliitikat ning propagandamasinal on selles strateegias väga oluline roll. Venemaal on revisionistlikud tungid ja ta on seda tõestanud ka tegeliku sõjaga Ukrainas.
-----------------------

Marcel H. van Herpen

•    1992. aastast juhib mõttekoda Cicero fond, mis keskendub eelkõige Ida-Euroopale ja postsotsialistlikule ruumile.

•    Ameerika mõttekoja National Interest ja paljude ajalehtede kaastööline

•    Kirjutanud kolm raamatut Putini Venemaast:

•    «Putin’s Propaganda Machine – Soft Power and Russian Foreign Policy» 2015

•    «Putin’s Wars – The Rise of Russia’s New Imperialism» 2014

•    «Putinism – The Slow Rise of a Radical Right Regime in Russia» 2013