Trooja hobune ja tema täispuhutavad sõbrad

Vene kuumaõhupalli- ja batuuditootja Rusbal pakub müügiks ka täispuhutavaid hävitajaid. Foto: Rusbal

Kõige kuulsamaks pettemanöövriks võib ilmselt pidada Trooja hobust, mida antiikkirjanduse väitel kasutasid kreeklased Trooja linna elanike poolehoiu võitmiseks ja seejärel äkkrünnaku korraldamiseks.

Enda sihtmärkide varjamine, valeinformatsiooni levitamine ning vaenlase petmine ja peibutamine on olnud alati sõjapidamise lahutamatu osa ning muutunud koos sõjatehnika arenguga. Kusjuures hobustesse varjumist on tulnud ette ka märksa hiljem – Esimese maailmasõja ajal kasutati näiteks papjeemašeest tehtud hobu-selaipu rindejoonte vahel eikellegimaal peitumiseks. Siis oli küll tegu juba elusuuruses võltshobustega, kuhu tervet armeed keegi ei pistnud.

Õhureidid ja võltslinnad

Esimese maailmasõja uuenduste hulka kuulunud massilised õhurünnakud tõid kaasa vajaduse end nende eest kuidagi kaitsta. Radareid veel ei olnud. Tuli loota peibutusele.

1917. aastal hakati sel põhjusel rajama liba-Pariisi, mis pidi päris linnalt löögi endale võtma. Päris Pariisi kesklinnast umbes 18 kilomeetrit põhja poole ehitati puidust ja tekstiilist hulk hoonete imitatsioone – kodud, tehased, tuntumad maamärgid nagu Triumfikaar ja raudteejaam Gare du Nord, isegi rong pidi libalinnas sõitma hakkama. Kõige

olulisemaks linnamulje loojaks pidid olema muidugi tuled. Selleks palgati elektriinsener Fernand Jacopozzi, kes pärast sõda sai valgustada Eiffeli torni. Suurprojekt Vale-Pariis ei saanud aga kunagi valmis, enne lõppes sõda.

Natsi-Saksamaa Luftwaffe öiste õhurünnakute kahjude vähendamiseks rajasid britid Teise maailmasõja ajal hulga võltslinnu, mille tekitamiseks suuremate ehitustöödega vaeva ei nähtud. Kolonel John Turner tegeles sõja algusest saadik lennuväljade ja tehaste varjamise programmiga – need pidid olema varjatud ja peibutistega kaitstud ka päevasel ajal.

1940. aasta lõpus sai ta aga ülesandeks rajada seitsmele linnale peibutised. Selleks kasutati valgustust, mis paigutati selliselt, et tekkiks mulje linnatänavatest. Õhurünnaku ajal tegelik asula pimendati ja süüdati peibutise

tuled. Esimeste rünnakute järel lennukite peibutise poole meelitamiseks süüdati selles erinevast materjalist lõkked, mis pidid jätma mulje pommitamise järel süttinud linnast.

Esialgu sai Turner ülesandeks seitsme linna kaitsmise, sõja lõpuks oli peibutisi aga 237 ja kaitstavaid paiku 81. Õhurünnakute eest hoiatasid britte juba sõja alguses radarisüsteemid.

Täispuhutavad tankid – segadus kommiraha eest

Koos vastavate materjalide kasutuselevõtuga ilmusid Teise maailmasõja ajal lahinguväljale ka täispuhutavad tankid ja lennukid, mis ei tähenda sugugi, et varem midagi sarnast polnud.

Esimeses maailmasõjas olid puust ja kangaga kaetud võltssõjamasinad, Ameerika kodusõjas aga näiteks puust libakahurid. Teise maailmasõja ajal tekitasid vaenupooled vastase seas segadust ka libalangevarjurite lennukist alla viskamisega, tegu oli peamiselt õlgedest ja liivast nukkudega. Ka Normandia dessandi, mille eel kasutati eriti ohtralt erinevaid pettevõtteid, alguses tekitasid britid segadust Prantsuse rannikule nukkude külvamisega.

Pettetanke ja -lennukeid kasutas Iraak ohtralt Lahesõjas ning suur hulk Jugoslaavia sõjatehnikat, mille NATO 1999. aastal Kosovo sõja ajal hävitas, oli hoopiski täispuhutav, plastist, papist või puust. Neile oli lisatud aga soojuselement, mistap paistsid vuhvelrelvad infrapunakaameratele päris, radarite petmiseks sobib aga näiteks hõbepaber.

Täispuhutavad tankid ja muu meelepärane pole kuhugi kadunud, toodetakse neid nii USAs, Venemaal, Hiinas kui mujalgi ning need kuuluvad paljude riikide arsenali.

Venemaal täispuhutavat sõjatehnikat valmistava kuumaõhupalli- ja batuuditootja Rusbal kodulehelt võib leida nii raketikandjaid, tanke kui täispuhutavaid jurakaid, mis näevad välja nagu võrguga maskeeritud tehnika (kõigi hind kokkuleppel!). Küll aga on nende juures märge, et kui on huvi vastavat atribuutikat meelelahutuslikel eesmärkidel soetada, tuleks vaadata pigem sektsiooni «Dekoratsioonid», kust võib muuhulgas leida roosa ja lillelise rahu toova tanki.

Moodsad võltstankid ei näe mitte ainult pärismasinate moodi välja, vaid need eritavad ka infrapunadetektoreid petvaid soojussignaale. Lisada saab ka valgust ja heli ning metallivärvi abil on need ka radarile leitavad. Mis veel kõige mugavam, võltstehnika on odav.

USA-l on näiteks täispuhutavad tankid M1 Abrams, mis maksavad päristankidest üle tuhande korra vähem, ent suudavad vajadusel ikkagi vastast segadusse ajada ja laskemoona raiskama panna. Sama kehtib ka lendavate ja liuglevate pettelennukite puhul – peamine pettetegevus õhus on siiski radarite segamine ja rakettide teelt juhtimine.

Vastase tehnika koopiate abil saab aga jätta mulje edukatest rünnakutest või hoopiski illegaalsest relvaabist.

Ukraina niinimetatud Luganski rahvabariigi separatistid väitsid näiteks möödunud suvel, et on saanud kätte Ukraina valitsusvägedele ebaseaduslikult antud USA maa-õhk raketid Stinger 92. Pilte lähemalt uurides selgus aga, et tekst raketikastidel oli kirjutatud vigases inglise keeles. Sealjuures täpselt samasuguste vigadega, nagu tehakse arvutimängus «Battlefield 3».

Kostüümipeod ja rohelised mehikesed

Maailmasõdade ajal tegeldi nii sõjalaevade tsiviillaevadeks maskeerimise kui tsivillalustele relvastuse paigaldamisega. Kõik selleks, et vastane näeks ohutut alust või lihtsat sihtmärki ning teeks ise end haavatavaks. Briti meremeeste põhjalikust ümberkehastumisest räägitakse legende. Sõjalaeva tsiviilaluseks maskeerimise huvides olevat mõnikord pooled mehed isegi naisteks riietunud, et meelitada vastase allveelaevu pealtnäha ohutute aluste kõrval pinnale tõusma.

Venelased, kellel on petteonioperatsioonide kohta kasutusel sõna «maskirovka», segasid ka näiteks Kuuba raketikriisi ajal jälgi kostüümidega. Kuubale saadetud sõdurid teadsid esialgu, et lähevad ilmselt kuskile põhja, neile pandi kaasa talvevarustus ning operatsioon kandis nime ANADYR, mis pidi viitama põhjas asuvale Anadõrile.

Viimase aja silmatorkavaimaks kostüümietteasteks on aga Krimmi poolsaare annekteerimine niinimetatud roheliste mehikeste poolt. Öö varjus tulid eraldusmärkideta sõjaväevormides mehed, kes võtsid ühegi lasuta üle sõjaväebaasid ja muud strateegilised paigad.

Venemaa president Vladimir Putin eitas oma vägede osalust, vaikselt toimunud takistamatu annekteerimine külvas endistes Nõukogude Liidu riikides hirmu, et neilgi võib nii minna. Saabunud sõdurite kinnitamata päritolu tekitas segadust, muutis raskemaks nendega tegelemise ja andis võimaluse paljudeks spekulatsioonideks, kuigi samal ajal tundus ilmne, et tegu on Vene võitlejatega. Alles pärast seda, kui töö oli tehtud, tunnistas Putin, et Krimmis olid tõepoolest Vene sõjaväelased.