Missioonikogemus aitab ka hilisemas elus (1)

Piret Lakson
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänapäeval Telia andmeturbe eksperdina töötav Viljar Bauman 2007. aastal Iraagis rühmakaaslastega ESTPLA-14st.
Tänapäeval Telia andmeturbe eksperdina töötav Viljar Bauman 2007. aastal Iraagis rühmakaaslastega ESTPLA-14st. Foto: Erakogu

Seoses veteranipäevaga rääkisid kaitseväest lahkunud ja tsiviilkarjääri alustanud inimesed Riigikaitse.ee-le nii sellest, mis neile toonasest kõige eredamalt meelde jäi, kui ka praegustest sidemetest kaitseväega.

Väärt kogemus kogu eluks

Tallinnas telekommunikatsioonifirmas Telia andmeturbe eksperdina töötav seersant Viljar Bauman (30) on kaitseväelase elu küll seljataha jätnud, kuid Iraagis teenimist meenutab ta veel kaheksa aastat hiljem tänutundega.

Missioonile mõeldes meenub talle üks palav pärastlõuna, kui Iraagis Bag-dadi lähistel Sab al Bori ümbruses oli käimas järjekordne läbiotsimine ja tema kohuseks oli kohalikel lastel silm peal hoida. «Olin just eelmisel päeval baasi poest nätsu ostnud. Puhusin nätsumulle ja lapsed imestasid, et millega ma tegelen. Õpetasin siis nemadki mulle tegema,» räägib Bauman.

Seepeale peegeldus laste nägudel elevus ja rõõm, mis juba ei unune. Meeldejäävat oli tema sõnul muidugi palju, kuid just laste nägudel peegeldunud ülimat rõõmu peab ta eredaimaks hetkeks kogu missioonilt.

Iraaki läks Bauman 2007. aasta detsembris 34-liikmelises kergejalaväerühmas ESTPLA-16, olles vahetult enne saanud ettevalmistuse jalgsi- ja motoriseeritud patrullide ning läbiotsimiste läbiviimiseks, konvoide saatmiseks ja objektide valvamiseks.

«Meie peamine ülesanne oli riigi julgeoleku tagamine. Viisime oma vastutusalas läbi patrulle, otsisime ebaseaduslikke relvi ja puhastasime teid isevalmistatud lõhkekehadest (IED),» räägib ta.

Kihk missioonile minna tekkis Baumanil aasta varem, kui ta Rahuoperatsioonide Keskuses teavitusgrupi spetsialistina töötas.

USA 1. ratsaväediviisi pataljoni 2-14 koosseisus teeninud ESTPLA-16 käis kokku ligi sajas patrullis ja operatsioonil. Poole aasta jooksul leiti rohkelt erinevaid miine-mürske, peidikuid, improviseeritud lõhkekehasid ja laskemoona. Ette tuli ka ohtlikke olukordi.

Missiooni lõpus tunnustas pataljoni ülem kolonelleitnant Thomas Mackey Camp Tajis Eesti rühma tehtud töö eest. Oma kõnes toonitas ta ESTPLA olulist rolli Sab al Bore piirkonna turvalisuse tagamisel ning rohkeid relvade, laskemoona ja lõhkeaine peidikute avastamisi. Samuti andis ta ESTPLA-16 võitlejatele lahingkannuste kandmise õiguse.

Ehkki Bauman peab Iraagis välisoperatsioonil osalemist hindamatuks kogemuseks, jäi see siiski tema esimeseks ja viimaseks missiooniks. «Sõduriamet meeldis mulle, kuid pikemas perspektiivis ma end jalaväelasena ei näinud,» mõtiskleb ta.

Baumani sõnul sai ta missioonilt lisaks headele sõpradele ka hea meeskonnatööoskuse, samuti avardus tema silmaring ja tekkis distsipliin. «Hilisemate valikute puhul elus on mind aga alati mõjutama jäänud kaitsetunde

tekitamise pisik. Seega lähtuvad mu eluvalikud sellest, kuidas kõigil turvalisem elada oleks,» räägib ta. «Olen palju aastaid olnud otseselt seotud riigikaitsega ja ka praegune töö on lähedane kaitsele – pakun kaitset, kuid nüüd küberruumis.»

Seoses missiooniga toob ta välja veel innovaatilise mõtlemise. «Aeg-ajalt ikka öeldakse, et sõjaväkke lähevad need, kes mujal hakkama ei saa, kuid tegelikult nõuab kaitseväelase amet n-ö kastist välja mõtlemist,» ütleb ta.

«Kui näiteks müürsepal on üks kindel tööülesanne, siis kaitseväelane peab olema universaalne ja leidlik. Ühel hetkel peab soomukijuht oma rollist väljuma ja pakkuma kriitilises olukorras esmaabi või tuleb kuulipilduja kõrvale panna ja keerulisi sideseadmeid kasutada,» toob ta näiteks ja lisab, et tema isiklikult on tänu kaitseväes omandatud kastist-välja-mõtlemisele nii mõnegi innovaatilise IT-lahenduse loonud.

Bauman, keda on alati infotehnoloogia poole tõmmanud, töötab nüüd juba mitu aastat andmeturbe eksperdina. Kaitseväega seovad teda vaid meeldivad mälestused ja head sõbrad. Küll on ta seotud Kaitseliiduga, tegutsedes vabatahtlikuna liidu küberkaitseüksuses.

Rahuvalvajast populaarse spordivõistluse korraldajaks Ligi 20 aastat tagasi Bosnias ja Hertsegoviinas missioonil teeninud Jaanus Kala (42) korraldab juba aastaid oma kodukohas Antslas endanimelist viievõistlust.

«Mõtlesin suitsunurgas Dannevirke laagris erinevaid variante, kuidas pärast missiooni rühmakaaslastega kokku saada,» selgitab Kala, kuidas tal 19 aastat tagasi viievõistluse eestvedamise idee tekkis.

Nüüd on temanimeline võistlus juba 18 aastat toonud Antsla gümnaasiumi staadionile kokku ohtralt mitmevõistluse harrastajaid nii lähemalt kui kaugemalt. Teiste seas on võistlusel osalenud ka rühma ESTPLA-4 mehed, kellega ta koos Bosnias oli, ja paljud teised kaitseväelased.

Järjepidevus võistluse korraldamisel tõi talle mitu aastat tagasi ka suure au – 2012. aastal kandis Jaanus Kala Londoni olümpiamängude eel eestlaste nimel olümpiatuld. «Võib öelda, et

tänu missioonile sain ma kuulsaks,» muigab ta.

Spordiga on ta tegelenud juba väiksest poisist peale. Ka endanimelisest võistlusest võtab muidu jooksmist ja korvpalli harrastav Kala igal aastal osa.

Noore mehena, aastatel 1993–1994 teenis ta Kuperjanovi jalaväepataljonis ja läbis allohvitseride kursuse endises Meegomäe lahingukoolis. Kaks aastat hiljem läks ta üle ajateenijaks Rahu-

operatsioonide Keskusesse ning aasta hiljem osales juba Taani kaitsejõudude korraldatud missioonieelsel väljaõppel Taanis. 1997. aastal teenis ta Eesti rahuvalverühma ESTPLA-4 rahuvalverühmas kuus kuud kestnud missioonil Bosnias.

Pärast missiooni lõppes aga tema karjäär. «Ei olnud päris sellist kutsumust ikka,» toob ta põhjuseks. 2002. aastal käis ta veel kahenädalasel kordusõppusel, kus talle omistati vanemseersandi auaste.

Kala sõnul läks ta omal ajal missioonile peamiselt tööpuuduse tõttu. «Muidugi oli tahtmine ka ennast proovile panna ja maailma näha, kuna enne seda polnud ma välismaal käinud,»

nimetab ta veel põhjusi.

Paljud tema tuttavad on teadlikud, et ta on missioonil käinud ning reaktsioone on olnud igasuguseid: ollakse üllatunud, positiivsed ja kaastundlikud.

«Rõhutan aga alati, et võrreldes missioonidega Iraagis ja Afganistanis oli Bosnias käik nagu öö ja päev. Olime valves, käisime patrullis, otsest konflikti ei olnud, keegi ei rünnanud,» räägib Kala. «Miinioht oli, seega ei tohtinud eksida valele teedele ega minna põllule – eks see tegi natuke ettevaatlikuks.»

Missioonikaaslaste seas oli lisaks eestlastele ka lätlasi, leedulasi ja taanlasi. Nii mõnegagi neist suhtleb ta siiani. «Järgmisel aastal täitub missioonist 20 aastat. On juttu olnud, et lähme siis suvel vanade aegade meenutuseks Bosniasse. Miks mitte juubeli puhul seal taas ära käia,» mõtiskleb Kala.

Missioonil osalemine tõi talle palju uusi tuttavaid, sõpru ja väärt kogemusi. Eelkõige andis see hea rutiini- ja pingetaluvuse.

Nüüd on ta juba üle kümne aasta vahelduva eduga töötanud Antslas pehme mööbli tootmisega tegelevas ettevõttes AS Antsla Inno juurdelõikuse osakonnas. Kala elab siiani kaasa kaitseväe ja Kaitseliidu tegemistele, kuid passiivselt. «Olen valmis ühinema, kuid samas loodan, et ma ei pea seda tegema,» ütleb ta.

Veteranipäeval soovib ta oma kamraadidele järgmist: «Tore, et te olemas olete. Hoidke lippu kõrgel! Ärge elage liialt minevikus, vaid vaadake rohkem tulevikku.»

Eesti rahval soovitab ta aga sinilillemärgi rinda panna, mõtlemaks vigastatud ja hukkunud kaitseväelastele ning toetamaks nende pereliikmeid.

Ohvitserielu järel mööblifirma juhiks

Üle tosina aasta Eesti kaitseväes ohvitserina teeninud ja kahel välisoperatsioonil osalenud kapten Raul Vene (36) juhib juba viis aastat edukat mööblifirmat AS Wermo. Ühel päeval soovib ta täita oma ammuse soovi ja ühineda Kaitseliiduga, et anda noorematele edasi sõjaväeelu jooksul õpitut.

Viljandimaal sündinud ja kasvanud Vene läks pärast keskkooli ajateenistusse üksik-vahipataljoni, mille jooksul läbis seersandikursuse (praegu nooremallohvitseride kursus – toim). Sõjakooli õpinguid alustas ta aasta hiljem. 13 aasta jooksul töötas ta tervel real sõjaväe ametikohtadel ning käis missioonidel Kosovos ja Afganistanis, kuhu teda viis eeskätt uudishimu.

«Missioonid tundusid mulle 2003. aastal tundmatu maana ja tekkis suur huvi,» ütleb Vene, kelle sõnul oli tung missioonidele tollal väga suur.

2003. aastal osaleski ta Eesti rahutagajate üksuses BALTSQN-7 kuus kuud kestnud missioonil Kosovos. Kerge luurekompanii ülesanneteks oli patrullimine, varjatud jälgimine vaatluspostidelt, isikute eskortimine, isikute ja sõidukite kontrollimine kontroll-läbilaskepunktides ning laagri valve.

Vene juhatas vägesid, olles luurerühma ülema ametipostil. Ette tuli pingelisi, kuid mitte ohtlikke olukordi, märgib ta.

Kuus aastat hiljem osales Vene järgmisel missioonieelsel väljaõppel. Algne plaan oli uuesti Kosovosse minna, kuid edukate läbirääkimiste tulemusel pääses ta viimasel hetkel Afganistani: «Minu suureks sooviks oli saada operatiivohvitseri kogemust ja Afganistanis ma selle saingi.»

Vene teenis Lõuna-Afganistanis Kandahari provintsis, kus oli tema sõnul märksa ohtlikum kui Kosovos. «Mina küll igapäevase lahingutegevusega «põllul» kokku ei puutunud, kuid piisavalt «hirmu» tekitasid laagris ringi liikuvad relvadega kohaliku armee sõdurid. Kõige suuremat valvsust hoidsid siiski üleval mässajad, kes aeg-ajalt baasi 107 mm rakette lennutasid,» meenutab Vene, kes töötas seal Lõunaregiooni diviisi staabi operatiivohvitserina.

Missioonile mõeldes meenuvad talle pikad tööpäevad ja pea igapäevane üldfüüsiline treening. «Seal tekkisid ka esimesed ärimõtted: saatsin kullerfirmaga DHL Eestisse umbes tuhat kohalikult turult ostetud salli, mis tundus eriti hea tehing olevat, kuid läks lõpuks ikka aia taha,» meenutab ta. Neid salle leiab ta kodust veel praegugi.

2011. aastal lahkus ta kaitseväest ja asus juhtima Võru tööstuse lipulaeva. Mööblifirmas Wermo töötab 60 inimest ning lõviosa selle toodangust eksporditakse Skandinaavia ja Kesk-

Euroopa riikidesse. Ta veab ka MTÜd Kagu-Eesti Puiduklaster, mis koondab enda alla piirkonna juhtivad puidu- ja mööblitootjad, ning kuulub Puidutöötlemise ja Mööblitootmise Kompetentsikeskuse juhtnõukokku.

Kaitseväega seob teda praegu vaid kaitsejõudude spordiklubi, kus ta laskesporti harrastab. Kuid juba mõnda aega on Vene kaalunud ühinemist Kaitseliiduga, mis pole suure töökoormuse tõttu veel õnnestunud. «Tahaksin edasi anda kaitseväes õpitut ja omandatut. Soovin ühel päeval liituda,» kinnitab ta.

Missioonidelt saadud oskusi ja kogemusi hindab ta üle kõige. «Edu võti on planeerimine ja ettevalmistus,» rõhutab Vene, et seda missioonidelt õpitut on ta alati meeles pidanud ka ettevõtte juhtimisel. «Inimelu hapruse tajumine pani aga kindlasti palju enam väärtustama armastavaid ja hoidvaid inimsuhteid oma lähedastega.»

Vene kuuleb oma turske kehaehituse tõttu tihti küsimust, kas ta on kaitseväelane. «Sõduriks peetakse mind sageli ka väljaspool ELi reisides. Seda küsitakse juba riiki sisenemisel,» muigab ta. Veteranipäeval soovib Vene kaitseväelastele tervet mõistust, reservväelastele õnnestumisi ja missioonil viibijate lähedastele jaksu. Riigijuhid võiksid aga tema sõnul veterane ja eelkõige vigastatuid rohkem märgata ja toetada.

Unenäod Afganistanist kummitavad veel pikalt

Sõjapiirkondades kümneid Eesti sõdureid ravinud ja toetanud Põhja-Eesti regionaalhaigla järelravikliiniku juht, doktor Merike Johanson (59) on näinud lähedalt, kuidas suure pinge all murduvad ka kõige tugevamad mehed.

«Kõik meie rahuvalvajad on töötanud väga suure psühholoogilise, vaimse ja füüsilise pinge all, millest jäävad jäljed kogu eluks,» ütleb kolonelleitnant Johanson. «Olen näinud palju hirmu, tülgastavaid vaatepilte, hingematvaid kurbushetki ja purunenud pereelusid.»

On sõnulseletamatu, mida on pidanud üle elama missioonidel hukkunute pereliikmed, raskelt vigastada saanud sõdurid ja nende pered. Kõik, kes on sõjaveteranide peredele abikäe ulatanud, väärivad Johansoni sõnul suurt tunnustust, rääkimata sõduritest endist. Missioonidel õppis ta sügavalt lugu pidama inimestest, kes julgevad ja tahavad lahingutandrile minna.

«Õppisin nägema inimeste haavatavat poolt, sellega toime tulema ja neid oskuste piires aitama. Mõnikord oli vaja võtta tunde, et lahata nende koduseid probleeme ja pakkuda tuge,» meenutab Johanson.

Kahel korral on ta laagri arstina viibinud rahvusvahelistel sõjalistel missioonidel Bosnias ja Hertsegoviinas. Esimesel korral läks ta Bosniasse oma hea tuttava Tõnis Assoni õhutusel. Aasta oli siis 1998.

«Igal pool olid miinid, teelt kõrvale astuda ei tohtinud. Kui koju naasin, läks tükk aega ümberharjumiseks, et Eestis võib tee kõrval käia ja üle kraavi metsa minna,» räägib Johanson.

«Mahajäetud küladest, lärmakatest varestest ja puruks pommitatud Sarajevost jäi rusuv mulje,» lisab ta. Kuid positiivsema poole pealt avastas ta mäesuusatamise, mida südamest nautis.

Järgmistele missioonidele siirdus Johanson juba seetõttu, et soovis Eesti sõdureid nende ettevõtmises toetada. «2000. aastal Bosniasse minnes teadsin, mis mind ees ootab. Oli väga kuum ja sellega tuli taas kohaneda.» Teisest Bosnias käigust meenuvad talle õhtused kogunemised, kus üksteist lohutati ja julgustati, nuteti ja naerdi.

Neli aastat hiljem töötas ta staabiarstina Afganistanis Kabulis. «Maja ees lehvis üle 30 riigi lipu. Nii palju erinevaid rahvusi!» räägib ta õhinal. «Mõistsin, et ükskõik, millise kultuuritausta, nahavärvi või auastmega inimesed ka ei ole, mured, probleemid ja rõõmud on ikka kõigil ühesugused.»

Afganistani naasis ta 2007. aastal. «Sellel missioonil tundsin kõige rohkem hirmu. Oli palju vaenlaste mürsurünnakuid. Kõhedaks võttis teadmine, et sinust ei sõltu midagi, käid mööda seinaääri ja otsid, kus on kõige ohutum,» meenutab ta. «Sealseid läbielamisi olen korduvalt näinud unenägudes,» ütleb ta ja lisab, et sellised hirmuunenäod võivad missioonil käinuid elu lõpuni kummitada.

Johanson meenutab rusuvate mälestuste kõrval ka positiivset:

pingeid aitasid maandada sulgpall, jalgrattasõit, helikopterisõidud ja turukülastused. Häid emotsioone tekitasid ka Eestist külla tulnud kaitseminister ja kaitseväe juhataja. «See on oluline, et sõdurite motivatsiooni tõsta ja tunda, et sinu töö on tähtis ja vajalik,» märgib Johanson.

Tema viimasest missioonist on ligi kümme aastat, kuid sinilillemärki kannab ta uhkusega rinnas. «Mõtlen oma missioonikaaslastele ja paratamatult meenuvad viga saanud poisid. Üks poiss kaotas minu missiooni ajal mõlemad jalad, kuid ta rühib tublilt elus edasi. Inimene, kes suudab pärast kukkumist taas tõusta, väärib sügavaimat lugupidamist ja austust,» rõhutab endine sõjaarst.

Viis aastat tagasi asus Johanson juhtima PERHi järelravikliinikut. Kaitseväega ei ole ta enam muudmoodi seotud, kui kohtub aeg-ajalt oma endiste töö- ja missioonikaaslastega.

Võrumaal sündinud ja Järvamaal üles kasvanud Johanson on lõpetanud Tartu Ülikooli arstiteaduskonna, aastatel 1981–1983 läbis ta internatuuri ja 1993–1995 perearstikursused. Ta on end muu hulgas täiendanud psühholoogia, kriisikäitumise ja juhtimise vallas. Aastast 1983 oli Johanson Tartu linnapolikliiniku noorukite kabineti arst, 1993. aastast töötas Tartu üksik-jalaväekompanii arstina ja 2001. aastast teenis kaitseväe tervisekeskuse ülemana.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles