Evelyn Kaldoja: nii aatomik kui terrorist kollitavad taas

Ei saa öelda, et seoses seekordse numbri tuumaheidutusele pühendatud artiklitega ei tekkinud suurt kiusatust taas käiku lasta mõni kuldaväärt tsitaat Stanley Kubricku 1964. aasta klassikast «Dr. Strangelove ehk kuidas ma õppisin mitte muretsema ja armastama seda pommi». Sest kahjuks on «venelaste viimsepäevamasin» taas tõsiselt päevakorral. Retoorika «Tühja neist sanktsioonidest, meil on tuumarelv!» kõlab ühtaegu nii kurioosselt kui õõvastavalt. Täpsuse huvides võib ju meenutada, et vene lihtinimest kõige rohkem puudutava sanktsiooni ehk impordikeelu lääne toodetele kehtestas Kreml ise. Ning seda, et vähemalt sama suure kui mitte suurema põntsu idanaabri majandusele on pannud liigne sõltuvus naftamüügist, mis neil päevil pole just ülemäära tulus tegevus. Aga see ei julgusta just palju, kui nende strateegiline pommitaja või tuumaallveelaev taas kusagil totaalselt vales kohas välja vupsab.

Kubricku vahedast irooniast kohasem tundub tsiteerida mõningaid suhteliselt värskeid lehepealkirju. «NATO võib olla tuumasõjas aasta jooksul, kui Venemaa tungib Baltimaadesse», «Ei, Venemaa ei ürita tuumasõda lihtsamaks muuta», «USA süüdistab Venemaad tuumarelvatäristamises». Suvaline kiirvalik ja sugugi mitte mingitest pisikestest nišiportaalidest. Hoopiski vastavalt Briti tabloid Daily Mirror, USA poliitikaajakiri National Interest ja Briti rahvusringhääling BBC.

Alles hiljuti otsa saanud umbes 20-aastase kergemalt hingamise perioodi vältel oleks sellise pealkirja panijal ilmselt soovitatud juua rahustavat kummeliteed, veeta rohkem aega lõõgastavatel retkedel rohelusse ja kindlasti hoiduda veel mõne samasuguse uudise kirjutamisest. Täna oleme aga jõudnud punkti, kus isegi need NATO riigid, kes tavaliselt püüavad näha Venemaa

paremaid külgi, ei tõrgu vastu tõdemusele, et alliansi tuumaheidutuspoliitikat tuleks muuta, tagamaks, et Kreml mõistab: avantüüri aatomipommiga tõesti ei maksa ette võtta.

See on üks neist teemadest, mis tuleb jutuks veidi rohkem kui kahe nädala pärast algaval NATO Varssavi tippkohtumisel. Koos tavainimesele lihtsamini adutavate asjadega, nagu näiteks liitlasvägede ja -varustuse paigutamine Baltimaadesse ja Poolasse. Arvestades infot, mis tuli möödunudnädalaselt NATO kaitseministrite kohtu-

miselt ja varemgi, ei tundu, et Varssavis meie jaoks enam midagi väga noateral oleks – liitlasriigid on põhimõtteliselt juba kokku leppinud terves reas toimetamistes, mis peaks meid julgemalt tundma panema.

Märksa kõvem pähkel tõotab aga tulla teema, mille kohta kasutatakse loosungit «360-kraadine NATO». Ühelt poolt on muidugi igati loomulik, et kõik 29 riiki on kaitsealliansi sõlminud selleks, et igaüks neist end sellevõrra turvalisemalt tunda saaks. Mäletatavasti on üks ajaloo irooniaidki see, et kuigi NATOt on tihti

tajutud kui USA panust Euroopa turvamiseks, olid ajaloo esimesed artikkel 5 käikulaskjad siiski ameeriklased ise – pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid.

Sellest samast sündmusest koorub kenasti välja ka paradoks. Kuigi kõik on loodetavasti ühel nõul, et NATO ei peaks muretsema mitte ainult meie, vaid ka hiljuti verised rünnakud üle elanud Prantsusmaa ja Belgia julgeoleku pärast, on konventsionaalse julgeoleku organisatsioonil üpris keeruline leida konkreetset asja, mida teha terroristide vastu. 2001. aastal alustati artikkel 5 alusel Vahemerel mereväeoperatsiooni Active

Endeavour. Võib-olla just seesama siiani käiv operatsioon saab olema üks põhilisi asju, mis tõstetakse NATO lõuna suunal esile ka Varssavis.