Patriotid ja heidutus (8)

Väga olulise nüansini jõuab artikli lõpuosas. Seal tõdetakse, et Balti riikide õhukaitse tagamiseks vajalikud Patriot-raketid suudavad alla tulistada [Vene Föderatsiooni] taktikalised ballistilised raketid, ent mitte mandritevahelisi. See asjaolu peaks hoopis teistel põhjustel kui Balti riikide julgeolek tegelikult rahutuks tegema iga NATO kodaniku. Sest sõnal «heidutus» on asjatundjate jaoks tuumasõja maik man.

Mis on vahet strateegilisel ja taktikalisel tuumarelval?

Jättes kõrvale tuumapommi sisu ehk füüsilised protsessid, mis selle kõige laiemate mõjudega relvaks teevad, on tuumarelvadest rääkides debatis kesksel kohal nende kaks liiki – strateegilised ja taktikalised tuumarelvad.

Peamine erinevus on nende löögiulatuses ja efektis ehk mida emma-kumma kasutamisega on võimalik saavutada. Poliitikakujundaja jaoks on ka siin oluline eesmärgi küsimus, viis, kuidas sinna jõuda, ja vahendid, mida kasutada.

Kui strateegiline tuumarelv – näiteks mandritevahelise lennukaugusega kanderakett, mis kannab tuumalõhkepead – on kasutatav tuumasõjas Washingtoni ja Moskva vahel ja üle kõigi teiste peade, siis taktikalise tuumarelva kasutusala on lokaalne kuni regionaalne: näiteks sõjas kahe külgneva tuumariigi vahel.

Samas pole piir strateegiliste ja taktikaliste tuumarelvade vahel konkreetne – nii võib kasutada näiteks allveelaevadel paiknevaid taktikalisi rakette strateegilise ülesande elluviimiseks (näiteks Nõukogude allveelaevad USA rannikuvees said sihtida kriitilise tähtsusega sihtmärke Mandri-USAs). Peale eelmainitud tarneviiside mängivad tuumasõjas traditsiooniliselt rolli ka strateegilised pommituslennukid.

Eelnevast tulenevalt võib öelda, et läbi kogu külma sõja oli mõlemal tuumarelva liigil NATO jaoks kriitiline tähtsus. Olenemata tuumapommi liigist ja suhetest Moskvaga oli hea omada mõlemat. Strateegiliste ja strateegilise efektiga tuumarelvade piiramiseks peetud USA-NSVLi kahepoolsed läbirääkimised kulgesid vaevaliselt ja lepinguteni jõuti vaid osaliselt.

Kindel otsuses, paindlik vastuses

NATO heidutuse alustala on tuumarelva olemasolu kolmel liitlasel: USA-l, Suur-britannial ja Prantsusmaal. NATOga seob need omakorda ühine tuumaplaneerimise süsteem, mis võimaldab alliansil teda ähvardava ohu korral teha kollektiivne otsus kaitsta end tuumarelvaga. Tuumaliitlastest kaalukaim on mõistagi USA.

Prantsusmaa puhul ei ole tema rahvuslik tuumarelv n-ö automaatselt alliansi käsutuses, ent seda loetakse siiski osaks alliansi tuumapaketist.

Suurbritannia kui tuumariigi eripära on see, et ta proovis Teise maailmasõja järel esialgu arendada välja oma enda rahvuslikku tuumarelva, ent võttis 1960ndatel kasutusele USA tehnoloogia, nii et USA kanderaketid kasutasid Ühendkuningriigi tuumapäid.

USA taktikalised tuumarelvad Euroopas paigutati erinevate liitlaste territooriumile, et need veenaks NSVLi ja selle Varssavi pakti liitlasi NATOs kokkulepitud nn paindliku vastuse strateegia toimivuses. Paindlikkus seisnes selles, et ühest küljest jättis allianss enda-le võimaluse vastata NSVLi tuumarünnakule tuumavasturünnakuga, ent samas

oli võimalik ka taktikaliste tuumarelvade kasutamine läänt ründavate tavaliste Nõukogude vägede tõrjumiseks.

Varssavi Lepingu Organisatsiooni lagunemisel seisid ka NATO tuumaplaneerijad silmitsi uudse olukorraga, kus vastane oli justkui kadunud. Järgnenud kahel aastakümnel vähendas USA oluliselt oma tuumarelvade hulka Euroopas. Sellest hoolimata on NATO ka tänapäeval tuumaallianss. 2010. aastal heaks kiidetud NATO strateegiline kontseptsioon tõdeb, et nii kaua kui tuumarelvad on olemas, jääb NATO tuumaalliansiks ning liitlaste julgeoleku ülimaks tagatiseks on alliansi ja eelkõige USA strateegilised tuumajõud.

Kontseptsioon hoiatab ka täiendavate vähendamiste eest: «Tuumarelvade arvu edaspidisel vähendamisel peaksime püüdma saavutada Venemaa nõusolekut suurendada läbipaistvust tema Euroopas paiknevate tuumarelvade osas ning viia need relvad NATO liikmesriikide territooriumist kaugemale. Kõikide edasiste sammude astumisel tuleb arvesse võtta, et Venemaa lühimaa-tuumarelvade varud on võrrelduna NATO omadega ebaproportsionaalselt suured.»

Ära eksi sellega, millega silmitsi seisad

Venemaa ja NATO suhteid on viimase kümnendi jooksul taas üha enam raaminud vastastikune tuumaheidutus ja sellega lahutamatult seotud NATO raketikaitsekilbi loomine. Kui NATO seisukohast on viimane universaalne abivahend erinevate võimalike raketiohtude vastu – välja arvatud Venemaa kontinentidevahelised raketid, mille vastu Patriotid, nagu FT kirjutas, ei aita –, siis Venemaa kardab raketikaitsekilbist sündivat võimet, mis ei luba Moskval enam liitlaste vastu oma raketiarsenali kasutada (ega sellega ka ähvardada). Oluline on siin mõista – kui allveelaevad ja strateegilised pommitajad kõrvale jätta, on raketikaitse keskne vahend, millega heidutada taktikalisi tuumarakette.

Seetõttu on Venemaa aastaid pingutanud, et omakorda heidutada NATOt valitud kursilt kalduma. Nii näiteks näeb Venemaa julgeolekustrateegia ette võimaluse (ehk õiguse) taktikaliste tuumalöökide andmiseks tema piirialadel toimuvate konfliktide puhul.

Tänavu mais hakkas tööle NATO raketikaitsesüsteemi teine faas ehk raketibaas Rumeenias ning nurgakivi pandi kolmandale faasile ehk samale võimele Poolas. Aegis Ashore tähendab süsteemi SPY-1D radarist ja SM-3 rakettidest. SM-3 on võrreldes Patriotidega kõrgema lennuulatusega, mis raketikaitse kontekstis võimaldab ründavat raketti tabada selle lennu keskosas, samas kui Patriotid sobivad vaid lõpufaasi.

Lõpetuseks üks mõttemäng. Kui mõtleme kõige hullemale stsenaariumile, kus otsustajad Kremlis on pöördumatult hulluks läinud ja jätkavad agressiivset välispoliitikat tuumarelva kasutamisega, tuleks mõelda ka riskidele Eestile läbi suurriigi perspektiivi. Tuumarelv on tuumarelv – vahe on selle kohaletoimetamise viisis. Kui saja-aastane Eesti saab NATO raketikaitsekilbi ühe omanikuna kaitstud atmosfääri-väliste rakettide eest, on meil seni

õhukaitsevahenditega katmata need kõrgused, mis mahuvad õhutõrje ja raketikaitse vahele.

Artikli autor esitab isiklikke seisukohti.