Tänapäeva Tšetšeenia võrdub Kadõroviga

Vene eriüksuse võitleja möödumas Kagu-Tšetšeenias Tsentoroi külas tänavapilti kaunistavatest Ahmat ja Ramzan Kadõrovi portreedest. Foto: AP/Scanpix

Prantsuse ajakirjanik Manon Loizeau kajastas Tšetšeenia konflikti aastaid, kuid pärast 2004. aastat tekkis temalgi kümneaastane paus, mil ta piirkonda ei sattunud. Kui ajakirjanik seejärel sinna taas naasis, sai ta õige pea aru, et sellist Tšetšeeniat, nagu tema seda mäletas, ja neid tšetšeene, keda tema teadis, alles pole.

«Riiklik poliitika oli kogu mineviku kustutanud,» kirjeldas Loizeau mullu suvel Al Jazeera portaalis. «Pealinn Groznõi nägi nüüd rohkem välja nagu Dubai või Las Vegas, kõrghooned ööpimeduses säramas. Igal hoonel rippus Vene presidendi Vladimir Putini või Tšetšeenia presidendi Ramzan Kadõrovi portree. Tundsin segadust, sest riik, mida mina olin 20 aastat tundnud, oli haihtunud. Nüüd jalutasid inimesed mööda Putini avenüüd, naeratus näol.»

Üsna sarnaselt kõlab Joshua Yaffa tänavu veebruaris New Yorkeris ilmunud kirjeldus: «Groznõi on vaikne ja mahe, keskusest jooksevad läbi sillutatud tänavad, kuid õhus on jätkuvalt nõrk ähvardav hõng – paljudel tänavanurkadel seisavad mustas vormis mehed, püss käes.»

Tšetšeeniat filmitegemise eesmärgil külastanud Loizeau avastas samas, et inimesed on rohkem hirmul kui sõjaaastail ja Vene okupatsiooni perioodil. «Aastatega on Kadõrov ja Putin suutnud kustutada tšetšeenide identiteedi, nende, kes tsaariaegadest saadik olid alati püüelnud iseseisvuse suunas,» võttis ta oma kogemuse kokku.

Iseseisvust pole sel Venemaa autonoomsel piirkonnal jätkuvalt, kuigi Moskva poliitikaanalüütik Stanislav Belkovski on möönnud, et tänapäeval on tegu de facto iseseisva riigiga. «Kuigi formaalselt näitab Kadõrov küll Putini suhtes välja lojaalsust ning formaalselt on Tšetšeenia Venemaa osa,» lisas ta Al Jazeerale antud usutluses.

Tšetšeenia sünonüümiks ongi nüüdseks kujunenud riiki oma tugevas haardes hoidev Kadõrov ning kohalik elu on temast läbi imbunud – liider vaatab vastu koolilaste lipsudelt, plakatitelt, tänavareklaamidelt ja T-särkidelt.

Sisuliselt asus Kadõrov Tšetšeeniat juhtima juba 2004. aastal, kui piirkonna eelmine liider ja tema isa Ahmat atentaadi tagajärjel surma sai. Ametlikult noorem Kadõrov küll kohe presidendiks ei saanud, sest vanus – 27 – seda veel ei lubanud. Veidi pärast 30. sünnipäeva oli seegi takistus teelt kadunud ja ta valiti riigipeaks.

Ükskõik, mida Kadõrov ka ei teeks, saab see Tšetšeenia televisioonis kohe pommuudise väärtuse – ähvardagu ta siis mässulisi, korrumpeerunud valitsusametnikke, tervitagu väliskülalisi või jaotagu tavalistele tšetšeenidele raha, kortereid ja autosid.

Olukorda iseloomustab lugu, mis juhtus New Yorkeris loo avaldanud Yaffaga. Nimelt küsis ta ühelt noorelt groznõilaselt, kus nad linnas kohtuda võiks, ning too vastas irooniliselt: «Saame kokku Kadõrovi mošee ees, see asub Kadõrovi väljakul, mis on Kadõrovi ja Putini prospekti ristumiskohas.»

See, milline Tšetšeenia tänapäeval välja näeb, on aga kahtlemata Kadõrovi teene, kirjutab Raadio Vaba Euroopa. Kadõrovi käsul ehitati taas üles infrastruktuur, püstitati mošeesid, koole, haiglaid ning usinasti on nuiatud välisinvesteeringuid erinevatele majandusprojektidele. Presidendi enda teatel on viimaste abil vähenenud 2008. aastal 76,9 protsendi juures olnud tööpuudus 2014. aasta lõpuks 15,4 protsendini, kuigi kriitikud kahtlevad neis arvudes kõvasti. Lisaks tööpuudusele olevat probleemiks igasse valdkonda oma kombitsad ajanud korruptsioon ning paralleelstruktuurid, mis baseeruvad väljapressimisel ja mitteriiklikel kümnistel.

Mõrvatud ajakirjanik Anna Politkovskaja on nimetanud Tšetšeenia-Vene suhteid järjekordseks ajaloost tuttavaks looks selle kohta, kus Kreml on võtnud võõraslapseks draakonibeebi, keda ta peab sellest ajast peale üha söötma, et takistada olendil kõike enda ümber leekidemerre purskamast.

Finantsilises mõttes kehtib see mõistupilt vägagi: 2001. aastast saadik on Moskva oma autonoomse vabariigi rahaga üle ujutanud, ainuüksi sõjajärgseks ülesehitustööks tuli sealt 14 miljardit dollarit ning tänapäevalgi pärineb samast allikast 85 protsenti Tšetšeenia riigieelarvest.

Tšetšeenia puhul on oluline ka usk, mis leiab väljundi nii riigipeas kui ka avalikus elus. Kadõrov ise näeb end usu kaitsja ja määratlejana, kusjuures religioosselt järgib ta veidrat sünteesi traditsioonilisest sunniislamist ning tšetšeeni sufismi valitud elementidest.

Rahvusvaheline kriisigrupp kirjutas oma mulluses raportis Tšetšeenia kohta, et sealne usuelu on kõige reguleeritum kogu Venemaal ning islamiseerumine on pealesunnitud. «Samal ajal on võimud äärmiselt vaenulikud igasuguse usulise kõrvalekaldumise vastu, kutsudes avalikult üles vahhabiite tapma,» nentis raport.

Kadõrov ei näe ise suuremat probleemi ka aumõrvades, sest kui naine ei käitu õigesti, vastutavad selle eest tema abikaasa, isa ja vend. «Ärgem laskem naistel siis lühikesi pükse kanda,» on ta öelnud mõttetera aumõrvade vähendamiseks, lisades küll, et presidendina ei saa ta muidugi tapmisi lubada.

Kui tundmatud mehed tulistasid aga Groznõis 2010. aastal paintball’i-kuulidega nende meelest piisavalt katmata naisi, teatas president, et sellistele meestele tuleks küll auhind anda. Ka pole talle pinnuks silmas polügaamia, mis Vene seadustega on küll ranges vastuolus. Probleem lahendatakse sellega, et mehel on passis ainult üks abi-

elutempel, naisi aga kuni neli – nagu sätestavad šariaadiseadused.

Lisaks tegutsevad seal islamistid, ka need, kes on kuulutanud end liitu löönud peamiselt Iraagis ja Süürias möllava äärmusrühmitusega ISIS, ning tšetšeeni oma mässulised. Need kaks gruppi osaliselt kattuvad, sest mässuliste seas on tšetšeeni natsionalismi järk-järgult välja vahetamas džihadism ja panislamislikud ideaalid ning võitlejad on hakanud endale seadma laiemaid eesmärke kui iseseisev Tšetšeenia.

Tšetšeeni mässulised on aga nüüdseks aastakümneid olnud eraldi kaubamärk, näiteks Vene võimud on nende arvele kirjutanud hulga terrorirünnakuid, Beslani pangvangidraama ja Moskva metroopommid nende seas.

Vastasseisu katel podiseb aga mõningasest ümberorienteerumisest hoolimata jätkuvalt ning – nagu nentis mõttekoja Carnegie Europe vanemteadur Thomas de Waal 2014. aastal – kuigi Tšetšeenia on suhteliselt rahulik, võib igal hetkel toimuda vägivallapurse. Sama aasta lõpus toimuski Groznõi kesklinnas terrorirünnak, plahvatuses suri üle kümne julgeolekujõudude liikme. Kadõrov vastas kohe omapoolse vägivallaga, käskides väidetavate ründajate perekonnad riigist välja visata ja nende majad maatasa teha. Mitme pere kodud põlesidki öösel rusudeks.

Niisugune kollektiivvastutuse taktika – panna sugulased rünnakute eest vastutama, olgu siis õigustatult või mitte – on ekspertide sõnul üks põhjus, miks on mässuliste tegevus viimaste aastate jooksul tunduvalt vähenenud. Suguvõsad on Tšetšeenias suured, nii et karmi käe poliitikat annab seal edukalt ajada – kellegi ikka leiab, kes süüdlasega sama verd jagab.

Otsene ahistamine, hoonete mahapõletamine ja vägivald tabab ka neid, kes Kadõroviga sama meelt pole, näiteks ajakirjanikke ja inimõiguslasi.