Evelyn Kaldoja: normaalsed naised

Nagu selgub kaitseministeeriumi tellitud ja Turu-uuringute ASi läbi viidud küsitlusest «Eesti kodanike hoiakud kaitseküsimustes 2016. aasta kevadel», pooldab 68 protsenti eestlastest seda, et ka naised läbiksid ajateenistuse. Taustaks tasub märkida, et sama uuringu kohaselt pooldab ajateenistust 79 protsenti rahvast. Ehk sisuliselt on nende inimeste seas, kes üldiselt arvavad, et ajateenistus on hea, vaid murdosa neid, kes usuvad, et naisi see kohustus ja võimalus puudutama ei peaks.

See on topelthea uudis. Ühelt poolt paistab, et eesti rahva soliidne enamus on rahul meie riigikaitsemudeliga ja valmis sinna ka oma osa andma (sajaprotsendilist rahulolekut näeks ilmselt vaid autokraatlikus statistikas, kus inimesed tegelikult ei ütle, mida nad mõtlevad; 90-protsendiliseks võiks see ehk kerkida olukorras, kus oht isamaa julgeolekule on meil juba füüsiliselt silme ees). Teisalt tundub, et suurem osa eestlastest siiralt usubki soolisesse võrdõiguslikkusesse.

Selles valguses on lausa üllatav, et veel mõni aasta tagasi polnudki naistel – puhtalt ametlike paberite

järgi võttes – õigust aega teenida ning see nõudis riigikaitsehuvilistelt neidudelt tugevat initsiatiivinäitamist ja poolseaduslikku paberimajandust. Hea, et see viga parandati – kui me elame võrdsete inimeste riigis, olid käärid, kus üks sugupool peab ajateenistusse minema kohustuslikus korras, teisel aga tuleb sinna pääsemiseks märkimisväärseid pingutusi ette võtta, kahtlemata liiga laiad. Praeguste hinnangute valguses tundub väga loogiline, et ajateenistuskohustus Eestis ühel – ja mitte enam väga kaugel – hetkel naistele üldiselt laiendatakse.

Loogiline tundub ka see, et muudatus toimub järk-järgult, sest kaitseväel on vaja ka aega kohandada end kaht sugupoolt ja sellevõrra isegi väiksemates aastakäikudes siiski suuremat hulka noori võrdselt mahutavaks. Samuti võiks ehk rahva enamuse põhimõttelisele poole-

hoiule vaatamata vaja minna ka mõne aasta pikkust mõttega harjumise perioodi tüdrukutele, kelle generatsioon saab aega teenima poistega sarnastel alustel.

Riigikaitsega sõjaväelase rollis tegelevad naised on üks selle numbri põhilisi teemasid. Nagu selgub, leidus soostereotüüpide murdjaid juba Vabadussõja päevil. Tulevasi pereemasid, kes olid valmis end Eesti eest relvaga seismise õiguse nimel poisiks riietama.

Samasuguseid lugusid leidub näiteks Esimesest maailmasõjast ja selle eel teistestki riikidest. Balkani sõdades ja seejärel ka maailmasõjas võidelnud Milunka Savić on siiani kõige enam sõjalisi autasusid saanud naine. Serblanna lugu algas juuste lõikamisest ja sõjaväkke kutsutud venna asemel minemisest. Tema sugu paljastus alles pärast esimese autasu saamist, kui lahingus viga saanud kapral Savić sõjaväehaiglas arsti üllatuseks tüdrukuks osutus. Tolleks hetkeks oli tema väärtus sõdurina aga leidnud piisavalt head tõestust, et naisel lasti lihtsalt teenistust jalaväelasena jätkata. Usaldus tasus end ära – 1916. aastal õnnestus Savićil ihuüksi vangistada 23 bulgaaria sõdurit. Sõja lõpuks olid teda ordenitega pärjanud nii serblased, venelased, britid kui prantslased. Ta on siiani ainuke naine, kes saanud Prantsuse riigilt kuldpalmiga Croix de Guerre’i autasu.

Rumeenia ajaloos seisab samast perioodis aga Ecaterina Teodoroiu. Tema meheks riietuma ei hakanud, vaid läks esialgu rindele medõena. Lahingulist rolli palus ta endale pärast venna langemist ja see talle ka – tõsi, mõnevõrra tõrksalt – anti. Sarnaselt vennaga jättis ka tema Esimeses maailmasõjas elu, olles enne seda tõestanud end väärtusliku võitlejana.

Märksõna, millega iseloomustada eestlannasid, kes seekordses Riigikaitse.ee-s oma kokkupuutest ajateenistusega räägivad, võiks ilmselt olla «normaalsus». Tundub, et 21. sajandil käivad sõnad «naine» ja «kaitsevägi» kokku üsna pingevabalt.