Naised sõjakoolis: oma valikus peab olema täiesti kindel

Tiina Kaukvere
, Eesti uudiste päevatoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nooremleitnant Erle Porroson Klooga harjutusväljal ajateenijatega laskeharjutusi tegemas.
Nooremleitnant Erle Porroson Klooga harjutusväljal ajateenijatega laskeharjutusi tegemas. Foto: Raul Mee

Igal aastal astub kõrgemasse sõjakooli umbes kaks-kolm naist. Hetkel õpib seal kuus naiskadetti: kolm maa-, kaks õhu- ja üks mereväe suunal. Riigikaitse.ee-ga rääkinud kaks sõjakooli vilistlast ja kaks kadetti nentisid, et naiste vähese huvi taga võivad olla ühelt poolt asjatud hirmud, teisalt nõuab see karjäärivalik suurt meelekindlust.

Sõjakool peab olema esimene valik

Nooremleitnant Erle Porroson (24) töötab Kalevi jalaväepataljonis rühmaülemana. Värskete ajateenijate koolitamine ja motiveerimine on tema töö. «Ametlikult on tööpäevad kella 8–17, aga mitteametlikult tahab rühm rohkem tööd. Hiljem tuleb aeg, millal on vaja olmemuredega tegeleda – kellel on vanaema haige, kelle jättis tüdruksõber maha. Tuleb uurida, kuidas neil läheb,» ütleb Porroson. «Kaks-kolm tundi pärast igat tööpäeva veetsin rühmaga vesteldes ja neid motiveerides.»

Motivatsioon on see, mida tänapäeva noormehed vajavad, ja palju. «Kahjuks ei jõua ajateenijad alati nii palju, kui neilt oodatakse,» nendib naine, kes tunneb ajateenistusse tulevate meeste füüsise pärast muret.

«Mõni nagu polekski seljakotti kandnud – emad-isad on läpaka andnud ja isegi raamatute raskus on võõras. Nüüd saavad nad 10-kilose lahinguvarustuse ja seljad ja põlved valutavad,» räägib nooremleitnant, kellel paratamatult tuleb neid hädasid vaadates meelde oma teekond, kus tahtmine pääseda ajateenistusse ja sõjakooli oli nii suur, aga takistusi selleks samal ajal ka parajalt palju. Ainult sellepärast, et ta on naine.

Porroson teadis juba 2011. aastal gümnaasiumit lõpetades, et peab sõjakooli sisse saama: «Mind paelus tegevus Kaitseliidus ja metsas tundsin end koduselt.» Täisealiseks saamiseni oli ta kodutütar ja siis liitus Kaitseliiduga: «Isa töötas piirivalves ja pärast käis kahel missioonil. Sellel on ilmselt oma mõju.»

Toona ei olnud naistel sõjakooli astumiseks vaja ajateenistust. Porroson oli läbinud Kaitseliidu sõduri baaskursuse ja sellest oleks ilmselt piisanud, aga ta tahtis end proovile panna ikkagi ajateenistuses. «Seadused seda ei toetanud. Helistasin sõjakooli, et mul on soov õppima tulla ja kaitseväkke minna,» meenutab ta. «Võtsin otse ühendust, et tahan tulla ja mis nüüd teha tuleb? Öeldi, et võtaksin ühendust kaitseressursside ametiga ja lubati ette ka helistada, et neiu soovib kadetiks tulla.»

Lõpuks oli ametile vaja esitada motivatsioonikiri ja sama aasta sügisel astus Porroson ajateenistusse. Mitte küll kui sõdur, vaid paberite järgi kui vabatahtlik, sest seaduse järgi ei saanud tol ajal naised ajateenijad olla.

Porroson saadeti Tapale. «Sõitsin rongiga kohale. Mind viidi kasarmusse, kus oli embleem, millel kotkas kolme noolega. Hiljem sain aru, et olen nüüd õhutõrjuja,» jutustab ta.

Tagantjärele kiidab Porroson kogu korraldust väga. Koos temaga hakkas teenima teinegi neiu. Neile tehti kabinetist oma kasarmu: «Kui uks oli kinni, siis alati koputati enne sisenemist.»

Suhtumine naistesse oli Porrosoni hinnangul positiivne, sest kui naised juba kaitseväkke lähevad, siis ilmselt nad seda väga tahavad: «Olin veendunud, et sõjakool saab olema väga raske ja tahtsin, et mul see hästi õnnestuks.»

Sõjakooli asus Porroson 2012. aastal maaväe õppesuunale. Samal aastal asus õppima kolm neidu. «Olin sada protsenti veendunud, et saan sisse,» ütleb ta.

Katsetel pakkus suurimat pinget vestlus. «Üldfüüsiline test oli tüdrukutele, kes polnud ajateenistuses käinud, ehk keerulisem, aga see pole mitte midagi ületamatut. Akadeemilise võimekuse test ei tundunud raske, aga vestlusest ma ei osanud midagi oodata – kuidas peaksin riietuma, käituma,» meenutab ta ja soovitab lihtsalt enesekindlust.

Samas nendib ta, et sõjakooli ettevõtmine peab olema naisterahva jaoks hästi läbi mõeldud: «Sõjakool peaks olema esimene valik. Kui see on teine valik, siis see ei ole teie valik. See nõuab pingutust ja pühendumist. Kui see on otsus, et kui ma kuhugi sisse ei saa, siis lähen sõjakooli – see ei ole see mentaliteet, mida kadetilt oodatakse.»

«Enda sundimist on palju vaja. Lihtne näide on erinevad lõpurännakud. Ebamugavusest tuleb mööda vaadata, mida vähesed suudavad. Vaim annab enne alla kui füüsiline pool,» teab ta.

Porrosoni kogemuse põhjal lähevad õpingud ka aasta-aastalt raskemaks. Esimesel aastal lastakse sisse elada, teisel on õpingute kõrval palju ürituste korraldamist ja traditsioonide edasi kandmist – võistlused, ballid, pidulikud õhtusöömaajad. Kolmas aasta on praktiline ja tuleb varasemate aastate teadmisi rakendada. Ja siis tuleb lõputöö.

Praegu on Porroson täpselt seal, kus ta olla soovib – väike mutter suurte hammasrataste töös. «Mulle meeldib kord – et peatakse kellaajast kinni ja kõik on struktureeritud. Suured hammasrattad töötavad.»

Ta vaatab oma ajateenistusele tagasi hoopis teise pilguga: «Ülemana näen suuremat pilti. Mida kõrgemale ma oma karjääriredelil jõuan, seda rohkem näen, kui palju tööd ja vaeva hammasrataste keerlemise taga on.»

Näiteks ei mõistnud ta stendilt tunniplaani vaadates, miks peab ühte harjutust neli tundi järjest tegema. «Ülemana saan aru, et kui ajateenija teeb selle korra läbi, läheb see tal kahe minuti pärast meelest ära, kui ta teeb seda 700 korda, siis tahab ta või ei taha, ta lõpuks ikka oskab seda,» tõdeb ta. «Ajateenijana mul seda arvamust ei olnud.»

Positiivseks peab Porroson seda, et suhtumine naistesse on kaitseväes muutunud: «Kuna naisi on rohkem, siis teadvustatakse, et see ongi uus reaalsus. Naised, kes tulevad, on väga motiveeritud ja peavad andma rohkem kui mehed. Naised hoiavad maine kõrgel.»

Mõned aastad mõtlemiseks

Madli Pärnik (26, pildil) on sõjakooli teise aasta kadett, kellel mõlkus juba 2009. aastal keskkooli lõpetades mõttes idee ajateenistusest ja sõjakoolist.

«Olin kodutütar, hiljem liitusin Naiskodukaitse ja Kaitseliiduga. Ema tegeles mul samuti Naiskodukaitsega, mis mind ilmselt sinna valdkonda ka tõmbas,» meenutab Pärnik, kes keskkooli lõppedes siiski valikus veel täiesti kindel polnud. «Ei olnud seadust, et naised saaksid ajateenistusse minna, ja ei tundunud, et ühiskond üldse väga minu ideed toetab.»

Pärnik valiks edasiste õpingute asemel töötamise: «Ma ei leidnud ala, millega end siduda ega tahtnud ka lihtsalt paberi pärast õppima minna.» Lõplikuks tõukeks end militaarkarjääriga siduda kulus mitu aastat. Oma roll oli ka seadusemuudatusel, mis lubas naistel ajateenistusse asuda ja samadel alustel meestega karjääri teha.

Pärnik astus ajateenistusse 2014. aastal. «Mõtlesin enda jaoks selgeks, et ma tahan seda ikkagi proovida – see tundus hea väljakutsena,» selgitab ta.

Ta läks õhutõrjepataljoni, kus olid mõned naised juba teenimas: «Algul kartsin, kas saan hakkama, aga tegin palju eeltööd – uurisin internetist, rääkisin meestega, kes olid kaitseväes käinud. Mul oli lapsepõlvetuttav õhutõrjepataljonis, sain temaga arutada.»

Kadett meenutab, et tema füüsiline ettevalmistus oli keskmine. «Ma ei ole selline, kes on eluaeg suur trennitüdruk olnud. Olen treeninud oma lõbuks. Kindlasti mul oli raske, aga tundsin, et sellega arvestatakse, et ma pingutan ja annan endast maksimumi,» räägib Pärnik, kes tuletab meelde, et ajateenistusse tullakse väga erineva kogemuse ja ettevalmistusega. Ka kõik mehed ei ole füüsiliselt väga heas vormis.

«Pingutama peavad kõik ja ei ole nii, et sa oled naine ja pead üksi kuskil jooksma. Terve rühm peab koos pingutama ja arvestama nendega, kes on nõrgemad,» kirjeldab ta. «Kellegi järele ootamine tugevamatele ilmselt rõõmu ei tee. Samas kasvatab see vaimu ja see on oluline. Tähtis on, et rühmakaaslased ka näevad, et sa pingutad.»

Ta oli ajateenistuses kaheksa kuud. Katkestamismõtet talle ei tulnud.

Pärast ajateenistust oli Pärnik juba kindel, et läheb sõjakooli. «See oli minu jaoks ainus võimalik tee, teise kooli ma ei kandideerinud. See oli väga tähtis.»

Pärnik valis õhuväesuuna, sest tal on alati olnud huvi lennunduse vastu: «Juba põhikoolis mõtlesin minna lennuakadeemiasse, aga arvasin, et liiga palju läheb vaja matemaatikat ja füüsikat, siis otsustasin, et ma ei lähe siiski. Leidsin, et sõjakoolis saab ka õhuväe suunal õppida ja see tundus veelgi huvitavam kui tsiviillennundus. Näen end õhuväes ja ametite valik on suhteliselt lai.»

Kooli puhul hindab ta kõige enam igapäevaseid väljakutseid, koolikorraldust ning seda, et õpe on väga individuaalne, sest õhuväekursus on väike – seitse inimest.

Sõjakoolis ei ole ta enda sõnul tundnud, et keegi teda teistmoodi kohtleks sellepärast, et ta on naine. Ajateenistuses sai ta lihtsalt veidi rohkem tähelepanu. «Ülemate poolt erikohtlemist pole kunagi tundnud ja ma ei lähe kuhugi ka ütlema, et ma ei jõua, ma olen naine. Tean, kuhu ma läksin, ja tean, et pean mõnes kohas rohkem pingutama kui meesterahvad, aga ise olen ma selle tee valinud.»

Kõigile tütarlastele, kes sõjakooli peale mõtlevad, soovitab ta end esmalt ajateenistuses proovile panna, jälgida sealseid rühmaülemaid ja mõelda siis, kas nad tahaksid ise sellist tööd teha.

Sõjakooli ajateenistuseta

23-aastane nooremleitnant Mari-Li Kapp on värske sõjakooli vilistlane ja praegu 1. jalaväebrigaadi rühmaülem suurtükiväepataljonis. Tema astus sõjakooli 2013. aastal, mil ajateenistuse läbimine ei olnud veel kohustuslik.

Riigikaitsetunnis idee saanud Kapp ei kiirustanud. Ta läks küll kohe pärast keskkooli katsetele, kuid esialgu selleks, et näha, kuidas tal läheb ning millega tuleb veel tööd teha, et koolis hiljem lihtsam oleks. «Läksin selle mõttega, et kui ebaõnnestun, siis mul on aasta end parandada ja edasi arendada.»

Katsed läbis ta edukalt, kuid ei olnud teinud nõutavat Kaitseliidu baaskursust. Nii veetis ta aasta Kaitseliidu liikmena ja proovis siis uuesti. «Ma läbisid sõduri baaskursused alates roomamisest kuni relva hoidmiseni ja laskmiseni välja. Nädalavahetusel käisin lasketiirus laskmas, et koolis päras piinlik poleks, et ma ajateenistuses pole käinud,» meenutab Kapp. «Põhikoolis tegelesin küll jooksmisega, aga keskkoolis eraldi trenni ei olnudki, käisin poistega jalgpalli mängimas. Olen terve elu sportlik ja poisilik olnud.»

Tagantjärele tunneb Kapp, et ajateenistus oleks kindlasti tema kooliteed lihtsamaks teinud.

Kapp asus õppima maaväe suunal. «Kuna mulle meeldivad relvad, ja maaväes puututakse relvadega kõige enam kokku. See on neist kolmest ka kõige raskem valdkond,» põhjendab ta.

Kapp nendib, et naisterahval on kaitseväes vaja sitkust ja pealehakkamist. Kõige tähtsam on endale kindlaks jääda. «Füüsiliselt ei ole kõik nii raske, pigem on see, et kogu aeg peab end tõestama. Eks ikka ole eelarvamused ka õppejõududel, naisena jääd rohkem silma,» räägib 155-sentimeetrine naine.

Kõige meeldejäävam oli esimene aasta, mis oli ka kõige raskem. «Kuna ei olnud ajateenistuses käinud, oli palju uut ja huvitavat. Ma polnud näiteks varem viis nädalat jutti metsas olnud.»

Ehkki sõjakooli minek peab olema kaalutletud, ütleb Kapp, et hirm füüsilise koormuse ees on ilmselt ülepingutatud. Just füüsilise poole kohta küsisid tüdrukud kõige rohkem ka Teeviida messil: «Füüsilist on muidugi kõvasti vaja, aga tundub, et sellega on ära hirmutatud. Samas, kui inimene tahab midagi, aga ei suuda end füüsilise poole pealt kokku võtta, ei ole see ikkagi talle.»

Praegu rühmaülemana püüab ta järgida sõjakoolis kuuldud õpetust – kõige parem on õiglane rühmaülem: «Tahaksin uskuda, et olen õiglane. Kindlasti tuleb olla mõistev poiste suhtes,» leiab ta.

Vennast varem aega teenima

Kadett Kadi Kanguril (22) on sõjakoolis jäänud õppida veel viimane aasta. Ta õpib õhuväe suunal. Kanguril oli keskkooli lõpetades võimalik kohe takistusteta ajateenistusse astuda, sest lõpetas kooli 2013. aastal. Sarnaselt teistega hakkas ta gümnaasiumis aktiivsemalt osalema Kaitseliidu ja Naiskodukaitse üritustel, mis talle sõjalise karjääri idee ka mõttesse panid.

Kangur asus pärast gümnaasiumi lõppu kohe Tapale õhutõrjesse ajateenistusse, kus veetis tol ajal kolm kuud, läbides sõduri baaskursuse.

«Üks mu vendadest läks aasta hiljem aega teenima kui mina, ma oskasin nõu ja soovitusi anda, näiteks mida sinna kaasa võtta,» muheleb nooremseersant ja lisab, et tegelikult keegi peres selles valdkonnas ei tööta. «Mõtlesin, et ma ei tahaks igapäevaselt laua taga istuda, vaid tahaks teha midagi huvitavat, et ülesanded oleks selged ja oleks iga päev vaheldus. Saaks end proovile panna.»

Ajateenistusse läks ta juba teades, et soovib jätkata sõjakoolis. «Üldfüüsilise testi tegime ühe teise neiuga koos paljudest tunduvalt paremini, aga mehed võtavad kiiresti füüsiliselt järele ja lähevad ka kiiresti mööda,» meenutab Kangur, kes tegeles enne ajateenistust jooksu ja rühmatreeningutega.

«Eks ma ikka mõtlesin, kuidas seal on, kas ma hakkama saan. Isegi kui nad seda välja ei näita, kõik ikkagi piiluvad, et kuidas neiud hakkama saavad ja mis tulemused neil on. Tähelepanuga peab harjuma,» soovitab ta.

Kas ajateenistuses veedetud kuud nooremseersanti kuidagi ka muutsid? «Ema käis külas, istusime sõdurikodus ja ta küsis, et Kadi, kas sa üldse enam naeratad ka,» meenutab Kangur, kelle sõnul muutus ta asjalikumaks ja oli oma ülesannetele orienteeritud.  

Sõjakoolis teekonda jätkates nendib ta, et ilmselt on neil kergem, kes on nooremallohvitseride kursuse ajateenistuses läbinud. Samas kiidab ta, et kooli astudes on ühtlustamiskursus, mis kindlustab, et kooli tulnud erineva taustaga inimesed saavad baasteadmistest ühtemoodi aru.

«Aastatega lähevad õpingud raskemaks, sest algul on palju üldaineid, hiljem tuleb spetsialiseerumine.»

Miks ikkagi on sõjakool naiste seas üsna ebapopulaarne? Kangur usub, et valikuid on lihtsalt tänapäeval väga palju, kuid sõjakooli tulemiseks peab olema endas täiesti kindel ja juba varakult tulevikuplaane teadvustama. «Endal peab olema suur soov alaga tõsiselt tegeleda ja ükskõik millest läbi minna, mitte kergesti alla anda.»

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles