Unustage regulatsioonid – USA naised on ammu rindel olnud

Liisa Tagel
, Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Rachel Diehm.
Rachel Diehm. Foto: Erakogu

Ametlikult said USA naiskaitseväelased õiguse kõikidel ametikohtadel teenida alles möödunud aastal, mil neile avanes lõpuks võimalus piisava töö ja tahtmise korral jõuda ükskõik millisesse üksusesse. Rindele lubati nad kaks aastat varem. Sellega seoses toimus taas kord ka laiem arutelu selle üle kas, kuidas ja mis tingimustel peaksid naised sõjas osalema.

Tallinnas käinud seersant Rachel Diehm (26, pildil), kes jäädvustab armeed läbi kaamerasilma, teab aga, et naiste vajalikkus sõjaväes on juba ammu selge.

Diehmiga tema enda armeekogemusest rääkides jõuab peagi selleni, kuidas ta uurib tsiviilelus magistrantuuris õppides naisi ja nende rolli konfliktipiirkondades ning avastas enda jaoks naised, kes ametlikest piirangutest hoolimata olid rindel nii Iraagis kui Afganistanis. «Olen kohtunud mõnega neist ja need naised olid väga inspireerivad, nad tegid seal väga olulist tööd ja täitsid ülesandeid, mida nad regulatsioonide kohaselt poleks tohtinud teha,» rääkis ta.

Iraagis ja Afganistanis sai peagi selgeks, et meeste ees jääb äärmiselt konservatiivsete kultuurinormide tõttu suur osa kohalikust maailmast suletuks, seda eriti Afganistani hõimualadel – nad ei saa suhelda naistega ega minna paljudesse ruumidesse. Sõjaväe jaoks tähendab see aga, et kaduma läheb suur hulk infot, mis võiks olla kasulik nii paremate suhete loomiseks kui sõjategevuse planeerimiseks.

Kõigepealt tuli Iraagis programm Lioness – kontrollpunktidesse ja maju läbi otsima tuli kaasata naised, sest mehed ei sobinud naisi läbi otsima. Seejärel tekkisid aga sarnasest vajadusest Afganistanis uued üksused – naistega lävimise meeskonnad –, kelle ülesanne oli suhelda kohalike naistega.

Ja need naised olid väga väärtuslikud, olles afgaanide silmis justkui kolmas sugupool – ei mehed ega naised. Nad pääsesid sinna, kuhu mehed ei saanud ja olid samas vabad kohalikele naiste piiranguist. Nende efektiivsust pandi tähele ja sellised rakukesed loodi ka eriüksuste juurde.

2010. aastal lõi erioperatsioonide väejuhatuse eesotsas olnud admiral Eric Olson niinimetatud kultuurilise toetuse meeskonnad, kes said eriväljaõpet ja läksid lahinguväljale koos rohebarettidega.

Juba järgmisel aastal osalesid nad otsese kontaktiga missioonidel – see tähendab ülesandeid, millega kaasnesid päris lahingud. Eliitüksustega koos teeninud naised kogusid väärtuslikku infot nii selle kohta, kust tabada mässulisi, kui selle kohta, mis ohustab kohalikke, samuti oli neil võimalus tabada teolt lõhkeseadeldisi valmistavaid naisi. Samal ajal näitasid nad kohalikele, et ameeriklaste kohalolu ei tähenda ainult lakkamatuid lahinguid.

Diehm tõi välja, et nüüd, mil naistel on lõpuks õigus ametlikult eriüksustesse kandideerida, joosti vastavale väljaõppele tormi. Loomulikult võeti vastu vaid parimad, ent sellegipoolest oli kuulda kommentaare, et naised ei peaks eriüksuses olema.

«Esiteks näitab kultuurilise toetuse meeskondade lugu, et naised on eriüksustega juba koos lahinguis olnud ja teiseks, igaüks, kes suudab eriüksuslase väljaõppe ja kõik katsumused edukalt läbida, on oma koha auga ära teeninud. Pole põhjust arvata, et naiste liitumine viib üksuste taset alla,» leidis ta.

Diehmi enda ambitsioon on jätkata sõjafotograafina – praegu tähendab see peamiselt erinevate õppuste pildistamist. Peagi loodab ta aga minna ka välismissioonile.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles