Vabadussõja naised (1)

Hellar Lill
, sõjamuuseumi direktor
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Põhiliselt osalesid naised Vabadussõjas halastajaõdedena.
Põhiliselt osalesid naised Vabadussõjas halastajaõdedena. Foto: Rahvusarhiiv

Küllap võib suurema osa sõjaajaloost kirjutatud raamatute läbilugemise järel küsida: aga mida need naised siis tegid? Üldisemalt on teada, et Esimene maailmasõda tõi kaasa naiste osalemise sõjatööstuses, pakkus neile varem mehelikuks peetud rolle ja mõjutas seeläbi ka nende positsiooni ühiskonnas.

Esimese maailmasõja jätkusõjana peetud Eesti Vabadussõja naisajalugu on veel kirjutamata. Võimalik, et see annaks uue, täiendava vaatenurga Vabadussõjale ja aitaks nende osalemise laiemalt lahti mõtestada.

Vabadussõja ajal toetasid paljud naised sõjaväge läbi seltskondliku organisatsiooni Ühistöö. Koguti raha, kooti sokke, kindaid, mütse ja salle ning õmmeldi pesu, samuti koguti rindele saatmiseks toidumoona ja aidati meditsiiniteenistuses.

Aga naisi osales ka otseses sõjategevuses, erinevatel hinnangutel võis neid võidelda paarikümnest kuni poolesajani. Täpsema arvepidamise teeb raskeks see, et kuna naisi tollal sõjaväeteenistusse ja eriti rindeteenistusse reeglina ei võetud, pidid need, kes seda ikkagi teha tahtsid, sageli meesterahvana esinema.

Nii osales Pärnumaalt Iklast pärit Meeri Melanie Meier (hiljem Rehe) «sõdur Märdina» 9. jalaväepolgu vabatahtlikuna Vabadussõjas, täites peamiselt telefonisti ja salakuulaja ülesandeid.

Meieri hilisemate meenutuste abil saab aimu, mis võis tollal ajendada noort naist sõtta minema: «Kui sõda algas, rääkisin kodustele, et juhul kui meie kodunurmedel ja rannaäärtel hakatakse lahinguid lööma, lähen ka mina sõtta. Sest meil polnud ju mehi sõtta saata. Mu isa oli elukutseline meremees, kaugsõidukapten, kuue tütre isa. Nojah, eks siis tulnudki need päevad, kui Ikla sai lahingute tallermaaks. Meie väed olid Iklas ning pidid ühe laupäeva õhtul vaenlase ülekaalu eest taganema. Meie kodu jäi punaste kätte. Seda ma ei talunud. Võtsin püssi ja 150 padrunit – need olid meile jäänud varem Iklas olnud punastelt –, pistsin tüki nisuleiba ja rahakoti tasku ning tulin niiviisi kodust, haiget ema ja õdesid maha jättes...»

Soome tüdruk Aino Mälkonen lõikas juuksed lühikeseks, pani meherõivad selga ja sõitis 1919. aasta jaanuari alguses Väinämöineniga Eestisse, et võidelda koos teiste Soome vabatahtlikega. Pärast kodumaale naasmist suri ta 1920. aasta suvel sõjas saadud selja-vigastuse tõttu. Tema vaprust tunnustati Vabadusristi II liigi 3. järguga.

Ka kaks eesti soost naist on isikliku vapruse eest pälvinud Vabadusristi. Viljandimaalt pärit Anna-Marie Vares osales Peeter Ronga nime all 1. ratsapolgu sidekomando koosseisus lahingutes Võrumaal ja Põhja-Lätis ning pälvis Munamäe lahingus 20. märtsil 1920. aastal üles näidatud vapruse eest side taastamisel kahe üksuse vahel Vabadusristi II liigi 3. järgu.

Hiljem viie lapse emaks saanud Vabadussõja kangelast autasustas Nõukogude võim esmalt 1946. aastal emamedali II järguga ja siis küüditas 1949. aastal Siberisse.

Teine Vabadusristi kavaler, Salme Ilmet (kuni 1938 Berkmann) tegutses Leebiku ja Heleme kaitsesalgas ja luurajana Eesti vägede teenistuses ning 1919. aasta jaanuarist oli ta 3. jalaväepolgu sanitar. Tema pälvis Vabadusristi II liigi 3. järgu «hinnates wahwust, mis teie ülesnäitanud lahingus 30 juunil 1919 Austkalni talu juures». Vahvus seisnes haavatud võitluskaaslase tule alt äratoomises, mille käigus ta ka ise haavata sai.

Saaremaa tüdruk, Johan Pitka pere koduabiline Melanie Laid ei tahtnud pärast Pitkade pere Inglismaale sõjapakku viimist üksi koju jääda ja sai Pitka abiga soomusrongile nr 1, kus ta tegi kaasa soomusrongi. Soomusrongi Mari – nagu teda kutsuti – ülesanneteks olid pesu pesemine, väiksemad õmblustööd, hiljem ka velskri ja arsti aitamine ning vajadusel parandas ta lõhutud raudteed.

Soomusrongil nr 2 teenis neli naist. Lahingpaarilised Elfriede Burk ja Julie Aman polevat kaasvõitlejate sõnul ei lahingus ega valveteenistuses milleski meestest maha jäänud. Samal soomusrongil olid veel Juuli Buchvard ja Olga Tomson. Juuli Buchvard teenis dessantroodus, telefonistina ja valveteenistuses. Olga Tomson teenis kuulipildujakomandos. Julie Aman suri 1920. aasta märtsis sõjas saadud haavadesse. Juuli Buchvard sai surma 1919. aasta augustis Setumaal Tšerjohha silla juures.

Paljud Taani ja Soome naised osalesid Vabadussõjas halastajaõdedena, kümme taani ja 38 soome õde pälvisid sõjaliste teenete eest Vabadusristi. Näiteks osales Vabadussõjas ja teenis välja sõjaliste teenete eest Vabadusristi I liigi 3. järgu hilisem Soome poliitik, sotsiaalminister Kylliki Pohjala.

Lisaks halastajaõdedele ja rindesõduritele oli veel vapraid naisi, kes ühes või teises situatsioonis toetasid või abistasid Eesti sõjaväge. Oma meest, legendaarset Julius Kuperjanovit saatis sõjas Alice Kuperjanov. 1919. aasta jaanuaris Reola lahingus joonistas Amalie Toni üles enamlaste patareide asendiplaani ja viis need üle rindejoone eestlastele.

Naistel oli juba Vabadussõjas tahe võidelda vaenlase vastu relv käes või aidata meditsiiniteenistuses. Need naised väärivad kindlasti lugupidamist ja mäletamist. Aga unustada ei tohi ka nende tähtsust, kes moodustasid n-ö kodurinde – emad ja naised saatsid poegi ja mehi rindele ning hoidsid sõjaajal majapidamise korras.

Artikli kirjutamisel on kasutatud: Anto Juske «Naised Vabadussõjas 1918–1920» Tallinn, 1998 ja Jaak Pihlak, Matis Strauss, Ain Krillo «Eesti Vabaduse Risti kavalerid» Viljandi, 2016

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles