Kui militaar- ja tsiviilmaailm leivad ühte kappi panevad

Möödus vaid paarkümmend aastat ja koos NSVLiga kadus vajadus ka suure hulga ballistiliste rakettide järele. Tuumalõhkepeade kandmise asemel modifitseeriti need tsiviilkasutusele sobilikuks ja alustati satelliitide orbiidile saatmise teenuse pakkumisega.

Lisaks televisioonile naudime praegu ka mitmeid teisi hüvesid, mis satelliitidega kaasnevad. 1970ndatel hakati nii USAs kui NSVLis otsima viise, kuidas senisest täpsemalt oma asukohta määrata ja 1995. aastaks sai GPSi abil navigeerimine valmis.

Venelastel oli vastu panna GLONASS, kuid majandusraskuste tõttu jõuti 24 satelliidiga süsteemiga lõpule alles 2011. aastal. Ja nii nagu navigeerimise puhul, on ka näiteks Google’i satelliidifotod militaarsete või täpsemalt kaugseire juurtega.

Aga mida saavad vormikandjad üle võtta tsiviilmaailmast? Esmalt tuleb tõdeda, et väga suur osa kosmosetehnoloogiast on kasutatav nii rahumeelsel kui ka vähem rahumeelsel eesmärgil.

Siiski on USA, erinevalt paljudest teistest, tõmmanud oma tsiviil- ja militaarprogrammide vahele eraldusjoone. Samas on ka selge, et kui NASA arendab võimekust tankida robotitega satelliite, siis võiks sama tehnoloogia abil ka vastase satelliite haarata ja teisele orbiidile liigutada või lihtsalt pealt kuulata. Potentsiaalselt mitmeotstarbeline võiks olla ka USA õhuväe kosmoselennuk X-37B, kuid paraku lendab see vaid ligikaudu 250 kilomeetri kõrgusele. Niisiis – ka maha märgitud piirid on … hägusad.

Kõrvalepõikena olgu mainitud, et USA ettevõtetele ja valitsusele kuulub ligikaudu 500 satelliiti ning sadakond neist on peamiselt militaarkasutuseks. Suurem osa kõikidest ameeriklaste tehiskaaslastest «vaatab» alla maa peale. Mõned aga kuuluvad koos 30 maapealse radari ja teleskoobiga süsteemi, mis kontrollib ligikaudu 400 000 korda päevas, millega tegelevad tuhatkond töökorras olevat satelliiti oma orbiidil.

EL paistab selles kontekstis silma ennekõike kahe programmiga – navigeerimiseks mõeldud Copernicuse ja maal toimuvate muutuste jälgimiseks mõeldud Galileoga. Kuigi mõlemad on tsiviilkasutuses, otsib Euroopa Komisjon viise, kuidas neid militaarstruktuuridele söödavamaks teha. Et liikmesriikide vahel kokkuleppeni jõudmine on keeruline, on ka sama keeruline öelda, kas kunagi võiks sõjaväelased kasutada Copernicust ja Galileod sidepidamiseks või luuramiseks.

Teisalt on Suurbritannia, Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia ja Hispaania armeel juba pikka aega olnud oma eraldi telekommunikatsioonisatelliitide süsteemid ja seega oleks mõistlik sünergiat tekitada ja kokku hoida. GovSatComi programmiga seda ka üritatakse.

Eelmisel aastal saatis Hiina geo-statsionaarsele orbiidile satelliidi nimega Gaofen-4. Peaaegu viis tonni kaaluv tehiskaaslane on osa süsteemist, mis peaks 2020. aastaks suutma jälgida kogu maakeral toimuvat ka öösel ja hoolimata ilmast.

Ametlikel andmetel kasutatakse satelliidilt saadud infot selleks, et jälgida muutusi keskkonnas ning majanduslikus ja sotsiaalses arengus. Teisalt võimaldab satelliit, mis katab 7000 × 7000-kilomeetrist ala, ilusate loodus-

fotode kõrval ka kindlaks teha, kus parasjagu seilavad USA sõjalaevad. Lisaks suudavad nii kõrgel asuvad satelliidid tuvastada rakettide õhkutõusmise varem kui maapealsed süsteemid ning atmosfääri kohta kogutud infot saavad hiinlased kasutada jällegi oma rakettide arendamisel.

Huvitavad on ka Jaapani tegemised kosmoses, sest seaduslike piirangute tõttu on nad militaarvaldkonna tegemised kenasti tsiviilkasutuse sildiga looritanud. Nii nagu teised piirkonna riigid, on ka Jaapan mures Põhja-Korea justkui tsiviileesmärkidel arendatava raketivõimekuse pärast, kuid samas arendavad ka jaapanlased oma rakette.

Selle töö tulemuse üks näide on 1997. aastal kosmosesse läkitatud satelliit, mis koosnes kahest osast – suurem n-ö jälitaja ja pisem sihtmärk. Orbiidile jõudes nad eraldusid ja seejärel püüdis suurem väiksema kinni. Lisaks omapäi kosmoses liikumisele suutis suurem tehiskaaslane teist robotkäe abil liigutada ja selle osi vahetada.

Tulevikus tahavad jaapanlased kohaliku navigatsioonisüsteemi loomise ning kosmoses ja ka merel toimuval silma peal hoidmiseks vajaliku tehnoloogia arendamise kõrval tegeleda oma luuresatelliitide programmi täiendamise ja kosmoses paikneva ballistiliste rakettide eelhoiatussüsteemi loomisega.

Ka India kosmoseprogrammi eesmärgid on täiesti rahumeelsed. Poliitiline loogika on selles, et kui India on sõjaliselt võimekas, siis püsib rahu ning järelikult on ka selleks vajalik tehnoloogia rahumeelne. Lisaks tunnistavad India poliitikud, et piiri tõmbamine tsiviil- ja militaarmaailma vahele on väga keeruline, ning lõpuks on sõjaväelased avalikult välja öelnud, et nad soovivad satelliitide hävitamise võimekust.

2007. aastal saadeti Indiast teele esimene militaarotstarbeline satelliit CartoSat-2A, selle aasta juunis jõudis orbiidile CartoSat-2C. 690-kilone satelliit suudab teha kõrge kvaliteediga pilte näiteks vaidlusalustest riigipiiridest ja salvestada sihtmärkidest videot. Samuti saab satelliiti kasutada nii loodusõnnetustest laastatud piirkondadel silma peal hoidmiseks kui ka vastase raketibaaside kontrollimiseks.

India – ja ka teiste riikide – askeldamised kosmoses näitavad, et tsiviil- ja militaarmaailm on tugevasti põimunud. Esiteks seetõttu, et nii nagu üht satelliidi-

pilti võib kasutada riisisaagi seisukorra hindamiseks, võib selle abil planeerida ka järgmist raketirünnakut vastase pihta. Teiseks seetõttu, et tehnoloogia kasutamine mitmel eesmärgil aitab raha kokku hoida ja kosmiliste summade puhul on koostöö rohkem kui põhjendatud.

Rahumeelse ja agressiivse tehnoloogia vahele piiri tõmbamise teeb veelgi keerulisemaks see, et suur osa näiteks satelliitide hävitamiseks mõeldud tehnikast – rakettidest – asub üldse maal, samas on rakette võimalik kasutada nii tehiskaaslaste orbiidile saatmiseks kui ka hävitamiseks. Ja nagu selles kõigest veel vähe oleks, on kosmoses ka üksjagu tehnikat, näiteks vanu kanderakette, mille tegelik pale või rahumeelsuse aste selgub alles siis, kui madinaks läheb (või ei lähe). Selle kõige valguses tundub India poliitikute idee rahust päris paslik.