Millal saab Eesti kaitsevägi esimese naiskindrali? (7)

Hannes Hanso
, kaitseminister (SDE)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Möödunud nädalal käis kaitseminister Hannes Hanso tutvumas naiste ajateenistuse korraldusega Norras.
Möödunud nädalal käis kaitseminister Hannes Hanso tutvumas naiste ajateenistuse korraldusega Norras. Foto: Peeter Tali

Usun, et Eestis on aeg küps suurendada otsustavalt naiste osakaalu meie sõjalises riigikaitses. Meil pole ühiskonnana mingit alust leppida tõsiasjaga, et praegu on pool Eesti elanikkonnast oma riigi kaitsmisest pigem eemale jäänud.

Ja seda hoolimata sellest, et kõigi kodanike võrdsed õigused, kohustused ja vabadused on ühed kesksed väärtused, millel meie riik rajaneb. Eesti sõjaline kaitse ei peaks tuginema vaid ühele poolele elanikkonnast – ka naistel peavad olema meestega võrdsed võimalused kaitsta oma kodu ja maad.

Kaitseministrina on minu kohus seista selle eest, et riigikaitses oleks piisavalt häid ja motiveeritud inimesi, kelleta ei toimi ükski üksus ega relvasüsteem. Meie liitlaste viimaste aastakümnete, aga ka Eesti kaitseväe kogemus näitab, et naised suudavad võrdväärselt meestega kanda teenistuse raskust, muuhulgas ka missioonidel.

Möödunud kevadel kohtusin Wash­ing­toni Eesti saatkonnas kindralmajor Tiiu Keraga, Saksamaal põgenikelaagris sündinud eestlannaga, kes praegu on pensionil, ent teenis aastaid tagasi luure valdkonna eest vastutajana välja Ameerika Ühendriikide õhuväe kindralmajori auastme. Kõrgema auastme kui ükski teine eestlane Ameerikas.

Washingtonis kõneldi ka Ameerika Ühendriikide õhuväe piloodist Nicole Aunapu Mannist, kes esimese Eesti juurtega inimesena arvati astronautide gruppi. Sellised asjad ei juhtu juhuslikult. Naiskindral ei ole lihtsalt üks erandlik kõrgemas auastmes ohvitser, vaid selge märk sellest, et naiste osakaal on relvajõudude struktuuris olnud vähemalt 25 aastat nii märkimisväärne, et naistest parimad jõuavad loogilist karjääriredelit pidi kindrali auastmeni.

Seadsin juba kevadel kaitseministeeriumile ülesandeks välja selgitada, milline on naiste osakaal Eesti kaitseväes. Eriti oluline on see ajateenistuses, sest just ajateenistuse kaudu on võimalik hiljem astuda tegevteenistusse.

2013. aastal kehtima hakanud uus kaitseväeteenistuse seadus avas naistele ukse ajateenistusse – 18–27-aastastel Eesti kodakondsusega naistel on nüüd võimalik läbida teenistus omal soovil. Parlamendi enamuse otsus näitas, et tasapisi on ka Eesti ühiskonnas hakanud murenema kivinenud arusaam, justkui peaksid naised sõjalisest välja-õppest, lahinguüksustes teenimisest ja relvadest kauge kaarega eemale hoidma.

Viimastele aastatele tagasi vaadates võib öelda, et meie neiud on ilmutanud vabatahtliku ajateenistuse vastu mõõdukat huvi. Aastatel 2013–2015 avaldas soovi teenima tulla 147 neiut, kellest tegelikult astus ajateenistusse 62 ja omakorda 39 tulevast reservväelast läbis teenistuse.

Paistab, et eksisteerib hulk takistusi, miks suur osa patriootlikke noori naisi ei ole sellest võimalusest kinni haaranud ja miks naised pahatihti teenistuse katkestavad või hoolimata algsest soovist sinna ei jõua.

Peamine põhjus on minu hinnangul see, et vaatamata kolm aastat tagasi naistele paotatud uksele on väga visalt kadumas hoiak, et militaarvaldkond kuulub meestele ning et naistel on riigikaitses täita pigem toetav roll. Sama kinnitab ka reaalsus: kui naised moodustavad meie ajateenijatest alla ühe protsendi, siis tegevteenistuses olevatest kaitseväelastest on ligi kümnendik naised, kes põhiosas on seotud logistika, meditsiini või personalitööga. Kaitseliidu 25 000 liikmest on ligi 4000 naised, neist enamik kuulub Naiskodukaitsesse.

Pahatihti võib kohata ajale jalgu jäänud suhtumist, et naised pole füüsiliselt ega ka vaimselt teenistuseks valmis – kuigi paljud naised on tõestanud just vastupidist. Pakun, et kui samade eelarvamustega puutuvad naised kokku oma perekonna ja sõprade ringis, siis kipub tahe teenistusse tulla või ka kaitseväes karjääri teha kaduma.

Kolmandik teenistuse pooleli jätnud naistest on tunnistanud, et neil puudus lähedaste moraalne toetus, samuti kogesid nad aega teenides üksindust. Erinevatest küsitlustest on ilmnenud, et naiste huvi võib vahel pärssida kartus olmetingimuste ja hügieeni pärast, samuti asjaolu, et neile ei anta sobivat vormi ega muud varustust.

Norra maaväe staabiülem brigaadikindral Ingrid Gjerde tutvustas mulle eelmisel nädalal Rena sõjaväebaasis põhjalikult norrakate pikka teed universaalse ehk sisuliselt sooneutraalse kohustusliku ajateenistuseni. Norra on selle tee käinud selleks, et saada endale parim kaitsevägi.

Norra ei tee seda nn inimressursi pärast, sest ajateenistusse võetakse 15 protsenti aastakäigust (võrdluseks: Eesti kutsub ajateenistusse 30 protsenti noortest meestest), vaid põhjusel, et saada teenima parimad võimalikud sõdurid. Nende jaoks ei ole kaitseväes kunstlikke soopiire. Naisohvitserist rühmaülem, kes treenib Norra eriüksuse koosseisus ajateenistusse tulnud ja eriväelase valikusõela läbinud tüdrukutest luure-

rühma, ei jätnud mulle selles mingit kahtlust.

Peame siin mõne mentaalse barjääri murdma. Pole mingit põhjust vaadata tegevväelasi ja ajateenijaid kui mehi ja naisi – peame neid nägema kui kõrge moraali, eeskujuliku väljaõppe ja hea varustusega sõdureid. Mul ei ole kahtlust, et meil on palju patriootlikke ja kõrgelt motiveeritud naisi, kes hindavad kaitseväge ja sealseid karjäärivõimalusi.

Ajateenistus on värav kaitseväe ja Kaitseliidu tegevteenistusse ning ka sõjaväelise hariduse saamise eeldus. Eeltoodu omakorda aitab kaasa sellele, et teenima tuleks rohkem naisohvitsere ja -allohvitsere.

Tõepõhja ei ole all kartusel, et sõduri baaskursus käib naistele kehaliselt üle jõu ja on ka psühholoogiliselt liialt kurnav. Pruugib vaid vaadata suurte rahvaspordiürituste finišiprotokolle – seal on must valgel näha, kui palju naisi meestele jooksurajal kandu näitab või rattasõidul edestab. Ei maksa unustada ka seda, et meie naised on meestest haritumad. Seega on pühendunud ja hästi väljaõpetatud naiste arvukuse kasv nii tegevväelaste kui tulevaste reservväelaste seas ning sooliselt paremini tasakaalustatud relvajõud selgelt meie riigikaitse tuleviku huvides.

Usun, et meestekeskse lähenemise mõttemalle saab muuta. Kõik algab ühiskonna suhtumisest, esmatähtis on vabaneda stagneerunud, vanameelsetest hoiakutest ja murda iganenud stereotüüpe, et sõjavägi on üksnes meeste pärusmaa. Kutsun siinkohal kõiki avalikule arutelule soorollide teisenemise ja võrdõiguslikkuse üle, mis perspektiivis võiks viia  ühiskondliku hoiakuni, et naisi tuleb senisest märksa enam kaasata sõjalisse riigikaitsesse.

Kõik poolt- ja vastuargumendid on selles väitluses teretulnud. Kui rahvas toetab naiste kaitseväkke tulekut, siis suureneb ka nende noorte naiste hulk, kes sinna tee leiavad. Olgu nende peamiseks motiiviks siis kas eneseteostus, enese proovilepanek, uute oskuste ja teadmiste omandamine või patriootlikud kaalutlused. Kriitiline mass on siin väga oluline. Kaitseväes teenimine õpetab nii mehi kui naisi kriisiolukordades toime tulema, annab juurde enesekindlust ja otsustavust.

Paranema peab ka kaitseväe valmisolek naisi teenistusse värvata. Esmalt peavad kaduma naistele seatud vastuvõtu piirarvud. Kindlasti tuleb tõsta väljaõppe taset ja jõuda selleni, et naised saaksid teenida kõigis väeosades. Praegu on see võimalik Kuperjanovi jalaväepataljonis, pioneeripataljonis, õhutõrjepataljonis ja suurtükiväepataljonis. Naisajateenijate jaoks on seni suletud Viru ja Kalevi jalaväepataljoni, mereväe, vahipataljoni, logistikapataljoni ning staabi- ja sidepataljoni uksed. See ei saa nii jääda. Näiteks Norras, USAs ja Suurbritannias on naistel võimalik teenida kõikides väeliikides ja üksustes.

Kindlasti ei tohiks eesseisvas debatis olla tabu all küsimus, kas ka Eesti peaks minema üle naiste kohustuslikule ajateenistusele, nagu see on Norras. Kõhutunne ütleb, et Eesti ühiskond ei ole nii otsustavaks sammuks veel päriselt valmis, olgugi et meie kevadel tehtud küsitlus näitab, et koguni 68 protsenti vastanutest toetab naiste ajateenistust. Naiste ulatuslikum riigikaitsesse kaasamine eeldab süsteemset ja järjepidevat tööd, mida senini ei ole ükski minister ega poliitik ette võtnud. Kui tahame oma silmaga näha eesti naist, kelle vabariigi president ühel päeval kindraliks ülendab, peame selle nimel kohe tööle hakkama.

Kommentaarid (7)
Copy
Tagasi üles