Riigikaitse koordinatsioonidirektor: Eestil on isegi halva ilma või hädaolukorra mõistes päris palju teha (1)

Oliver Kund
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo juht Kristjan Prikk.
Riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonibüroo juht Kristjan Prikk. Foto: Raul Mee

Eesti valmidus kriise seljatada on jõudnud rahuldava tasemeni. Lähiaastail investeeritakse suuri summasid tipuvõimetesse, mida riigil seni polnud, avaldab riigikantselei julgeoleku ja riigikaitse koordinatsioonidirektor Kristjan Prikk.

- Laiapindne riigikaitse on veidi nagu valge vaal – kõik on temast kuulnud, aga üksikud teavad, milline ta välja näeb. Kui Tormas tõusid katku surnud sead maast üles, ütles riigikogulane, et laiapindne riigikaitse ei tööta. Parteileht kirjutas sama, kui selgus, et Eestis pole pommivarjendeid. Kas ühiskond on aru saanud, mis laiapindne riigikaitse õieti on?

Tõenäoliselt ei ole saanud. Need näited tõendavad, et vajadust laiema riigikaitse käsitluse järele on küll teadvustatud, aga ootused on piiritlemata ja väga suured. Siin tuleb ilmselt tuhka pähe raputada, et me pole selgitustega kõigi inimesteni jõudnud.

- Kaks aastat tagasi ütlesite mulle intervjuus, et Eesti muutis riigikaitse laiapindseks, sest vanasse kaitsemudelisse oli liiga palju auke sisse jäänud: riigiasutused eeldasid ilma kindlust omamata, et asjad kriisi ajal toimivad. Milline on seis praegu?

Viis plussi riigikaitselise kriisi puhul ongi raske küsida. Siis tuleb alandada ka enda ootusi. Aga hindeni neli saaksime liikuda küll.

Kindlasti väga palju parem. Eriti riigisektoris on vähem eeldamist, et miski niisama töötab. Rohkem kohtab seda erasektoris, kus näiteks elutähtsate teenuste pakkujatega seoses on aktuaalne teema ristsõltuvused.

Näiteks bensiinijaamad on läbi mõelnud, kuidas nende inimesed vahetustega tööl käivad ja kust tarnija kütust toob, aga tihti pole mõeldud elektri- või andmesidekatkestuste peale: kui andmeside kukub ära, siis kaardiandmeid enam ei loeta.

- Mida me siis vajame? Selle tankla näitel – kas võimekus tagada sularahas arveldamine ja varugeneraatorid peavad muutuma elementaarseks?

Me liigume järgmiste aastate jooksul teatud võtmeteenuste ja nende pakkujate puhul kokkulepitud ajaraamideni, kui kaua tuleb olla võimeline teenust pakkuma, kui muu tugiteenus ära kukub.

Kindlasti ei pea sellistele nõuetele vastama iga põllu peal olev bensiinijaam, aga teatud suuremate teenindajate puhul peab olema võimekus sularaha eest teenust pakkuda ja peab olema valmidus sõltumatult elektrit toota. Lauale võivad tulla ka alternatiivsed maksevõimalused – kui mobiilivõrk töötab, siis näiteks mobiilimaksed.

- Teie ametis näeb piltlikult öeldes helikopterivaadet Eesti valmisolekule kriisideks. Kuivõrd rahul te olete meie elutähtsate teenuste toimepidevusega?

Nii ja naa. Meil on isegi halva ilma või hädaolukorra mõistes päris palju teha. Eriti mis puudutab ristsõltuvusi. Näiteks kiirabibrigaad võib küll olla valmis kriisi ajal välja sõitma, aga kas on olemas tankla, kust ta saab kütust ka siis, kui kogu ümbruskond on pime? – Jah, seda Eestis juba saab. Aga mis juhtub, kui kriis venib pikale? – Tuleb rohkem mõelda, aga tegelikult ka siis saab.

Selle põhjal ütleksin hindeks kolm pluss. Kui vaatame kõrgema intensiivsusega kriisi, siis käsi selle ees päris üles tõstma ei pea, aga kindlasti läheb jamaks.

Viis plussi riigikaitselise kriisi puhul ongi raske küsida. Siis tuleb alandada ka enda ootusi. Aga hindeni neli saaksime liikuda küll. Eriti kui me räägime võtmeteenustest: vesi, elekter, kütus ja side. Nendega on vaja kõige kindlamalt edasi minna. Mitte põhjusel, et need oleks kõige halvemas seisus, vaid on asju, millele pole aastate jooksul nii palju pidanud mõtlema kui viimasel ajal.

Kristjan Prikk / Raul Mee/Mollusk Media
Kristjan Prikk / Raul Mee/Mollusk Media Foto: Raul Mee / Mollusk Media

- Üks karmimaid olukorra läbivalgustusi tehti 2015. aasta aprillis, kui riik mängis salajasel õppusel läbi suure ammoniaagiõnnetuse Sillamäel ja roheliste mehikeste tungimise Eestisse. Järeldused oli kurvad – nappis meditsiinivarusid, haiglad ei tulnud massidega toime, algas mäss. Osa ministreid ja ametkondi olid tublid, teised mitte. Mida õpiti ja mis muutunud on?

Mõni aeg tagasi tunnistas terviseamet, et mastaapsete õnnetuste puhul on nende kriisijuhtimise võime sündmuskohal nõrk. Nad ei tule sellega toime, ei suuda üle riigi pilti kontrolli all hoida. Nad pakkusid välja, et ametil peab tekkima välijuhtimisvõime. See on järgmisel aastal tegemisel.

Minu arusaamist mööda tähendab see, et meditsiinikorraldus liigub päästeametile ja politsei- ja piirivalveametile (PPA) järele. Hakkavad olema välikorrapidajad, kes suudavad suurõnnetuste puhul koordineerida eri kohtadest tulnud brigaadide tööd, olla üksteisele partneriks.

Rääkides keemiaõnnetustest, siis valitsus mängis aasta hiljem läbi sarnase õppuse. Nende vahenditega, mis meil tolleks hetkeks kasutada olid, saime hakkama.

Sisejulgeoleku kiirreageerimisvõime nn roheliste mehikeste vastu on midagi, millesse on viimasel kahel aastal palju investeeritud. On tehtud PPA regionaalsed tugiüksused. See on regioonipõhine täiendreserv, parema varustusega, ja saab reageerida suuremate intsidentide korral.

Samuti on piiril piirivalve kiirreageerimisüksused, mis saavad regulaarselt mahvi suuremate piiriületuste või salakaubaveo tõkestamisel.

Kõvasti on tegeletud nn rohelise ja sinise meeskonna koostööga, PPA ühise planeerimisega kaitseväe ja Kaitseliiduga. See ulatub isegi laskemoonahangeteni, et moon oleks eri jõududel üks ja seesama.

Kui rääkida murekohtadest, siis näiteks ristkasutus on üks selline. Meil on olukordi, kus erinevad ametkonnad tahaksid samale ressursile käpa peale panna. Näiteks transpordivara – olukorras, kus on vaja kiiresti liigutada kaitseväelasi, võib sama sõidukit olla vaja inimeste evakueerimiseks. Meil on varem olnud palju seda, et eri majades tehakse eri plaane, aga n-ö tärnike pannakse taha samale ressursile.

Peamine neist on inimesed. Me näeme, et eriti väljaspool suurlinnu on aktiivseid inimesi piiratud arvul. Sama isik võib olla volikogu esimees, kaitseliitlane, abipäästja ja abipolitseinik. Me oleme teinud kõvasti tööd välistamaks, et abipolitseinikud ja kaitseliitlased omavahel n-ö sõlme läheks. On täiesti võimalik näha stsenaariume, kus on vaja korraga nii kaitseliitlasi kui ka abipolitseinikke.

- See töö on veel pooleli, nagu ka mobilisatsiooniregistri loomine?

Mobilisatsiooniregistri loomine on, jah, pooleli. Muudes kontekstides oleme püüdnud inimesi nii lahku lüüa, et me nendega kahes kohas ei arvesta. Nüüd oleme ära klaarinud, kes kus on.

- Paljud ehk ei tea, aga kriisiõppused Stenbocki majas on üsna tavaline nähtus. Testitakse valitsussidet, ministreid, riigikantselei ametnikke. Kirjeldage, mis sellisel õppusel toimub.

Ma arvan, et ei reeda riigisaladust, kui ütlen, et 2014. aasta sügisel oli esimene kord taasiseseisvunud Eestis, kui valitsuse tasemel tehti puhtalt riigikaitselisel kriisistsenaariumil põhinev õppus. Sellest alates on valitsusel olnud kolm suurt õppust, millest ühe puhul simuleeriti viit valitsuse istungit.

Õppusel mängitakse läbi esiteks see, kas me teame olukorra kohta piisavalt. Siis see, kuidas me oskame seda olukorda hinnata ja milline on põhimõtteline lahendussuund.

Näiteks otsustame, et meil on tõesti vaja riiki infiltreerunud jõududega tegelema asuda, siis oodatakse ministritelt ettepanekuid – kas nad saavad toetada teisi ministeeriume, kas vajavad ise toetust. On inimesed, kes toodavad vajalikud eelnõud. See tähendab ka seda, et inimesed istuvad nädalavahetusel tööl, et valitsusel oleks õige luureinfo ja olukorrapilt ja et me ei petaks end sellega, et kui päris kriis tuleb, selgub, et meil on kolm korda rohkem tööd.

- Mis on viimase nelja aasta laiapindse riigikaitse kõige suurem võit? Mida on selle toimel juba õnnestunud ära hoida või paremini teha?

Valitsus võttis sel suvel vastu riigi kaitsetegevuse kava. Selle loogika on, et on olemas riigiülene tegevuskava, kus on ohustsenaariumide põhjal läbi mõeldud tegevusvalikud ja nende alla tekivad veel erinevad asutuste tegevusplaanid. See on tegelikult väga suur samm – just see, mille kaudu on võimalik riigis vältida eeldamist, et üht või teist asja teeb keegi teine.

Teiseks on meil palju parem arusaam sellest, millised ja kui ajakulukad on need sammud, mis kuluvad valitsuse otsusest erakorraline seisukord välja kuulutada, kuni selleni, kuni see kuskil rakendub.

- Asutus, kes vastutab rahuajal mingi elutähtsa teenuse eest, peab sama tegema ka kriisi ajal. Asutusi on palju, rahaga on kitsas ja investeeringute tegemiseni jõutakse raskelt. Ometi on elutähtis teenus kriisi ajal suuresti vastupanuvõime alus. Kuidas leida lahendus?

Kõige algus on see, et me riigina peame suutma teenuseosutajatele piisavalt selgelt kohale viia, mis on riskid. Väidan, et me pole selles alati piisavalt head olnud. Nad peavad aru saama, mis on stsenaariumide realiseerumise korral mõjud neile.

Kui näiteks ettevõttele rahu ajal rääkida, et ehitage siia müür või ostke lisaserver, siis ma saan täiesti aru, kui ta ei mõista seda vajadust. Sealt peabki alustama – kui on piisavalt selgelt räägitud, et sellest sõltub tema enda teenus, siis minu kogemus näitab, et soovi asju paremaks teha on päris palju. Aga inimestele ei tohi mingit udu ajada.

- Sõjalise rünnaku korral on meil suured lootused liitlastele. Kas midagi sarnast on ka laiapindses riigikaitses?

Mõnes vallas on. Näiteks sisekaitse tagamisel on ELi raames sellised formaadid nagu Atlas ja Prüm, kust teatud juhtudel on võimalik appi saada eriüksusi. Piirivalvekoostöö raames on meil võimalik saada piirikaitseks lisajõude. Aga kuna ükski neist ei ole seotud kollektiivkaitse klausliga ega rakendu automaatselt, on nende planeerimine ettenägematute kriiside lahendamiseks riskantne. Sisuliselt peame ikkagi arvestama, et peame ise võimekad olema.

- Kui kaugel on Eesti riigi situatsioonikeskuse loomine?

Me tegeleme sellega. Arusaamine sellest, mis on müra ja mis päris, on väga oluline. Meil on riigi eri asutuste kogutava ja avalikus ruumis olemasoleva info operatiivne ühildamine mitte lihtsalt väljakutse, vaid probleem. Aga see läheb paremaks juba lähiaastatel.

- Räägime kodanikust. Kui kasutada ekspeaminister Taavi Rõivase sõnu, siis laiapindne riigikaitse tähendab, et igaüks saab aru oma rollist kriisi ajal ja oskab erinevate ohtude korral käituda. Kuidas teile tundub, kas Eesti inimene teab, kuidas kriisis tegutseda?

Eesti inimene on tegelikult väga nutikas eri olukordades hakkama saama. Ma arvan, et kui on päriselt kriis, siis meie toimetulek on tegelikult päris hea, eriti võrreldes Lääne-Euroopa riikide või USAga. Inimesed on harjunud endale lootma.

Küll aga ma arvan, et me peame vähendama riski, et kodanikud ei tea, kus on riik kriisi ajal kohustatud neid aitama. Näiteks evakuatsioon on selline valdkond, kus riigil on selge vastutus. Või vastupidi: olukorras, kus kõige ratsionaalsem on kodanikul ise sammud astuda, arvab ta, et seda teeb riik või omavalitsus. Hea näide on see, et paari päeva toiduvaru võiks olla igas kodus olemas.

- Ühest küljest ütleme, et riik peab laiapindselt kaitstud olema, aga vaid kolmandik aastakäigu noormeestest läbib ajateenistuse. Kuidas see meie põhimõtetega kokku läheb?

Isiklik lugu. Ma olin üks neist, kes lõpetas ülikooli, kui ajateenistusega olid segased ajad. Asusin tööle välisministeeriumisse, aga tundsin, et vajan ajateenistuskogemust. 23-aastaselt läksin koos 18-aastastega ajateenistusse.

Mul on kaks järeldust. Esiteks, see oli ilmselt elu parim koolitus, mis ma olen saanud. Teiseks: ma tundsin, et kõigil meestel seal käimine ei ole vajalik.

Kuskilt tuleb ette piir, kus kõigi meeste ajateenistuses käimine ei pruugi väga palju juurde anda. See, kui me nüüd tõstame aastast ajateenijate hulka 4000ni, on iseenesest juba väga kõva lisand. Me ei tohi oma inimesi alt vedada: kõik, kelle ajateenistusse saadame, peavad olema hästi varustatud, saama hea väljaõppe ja neil peab olema roll mobilisatsioonis.

Kokkuvõtteks: meile on loomulikult oluline, et ei oleks nii, et kolmandik võitleb riigi eest ja ülejäänud kaht kolmandikku riigikaitse justkui ei puuduta. Asendusteenistus politseis või päästeametis oli eelmises valitsuses jutuks. Räägitud on, aga plaani pole sellest praegu veel saanud. Põhjus on lihtne: see ei ole tasuta ressurss.

- Praegu koostatakse uut riigikaitse arengukava mittesõjalist osa aastateks 2018–2022. Mis meil ses osas lähiaastail ees seisab?

Uutes mittesõjalistes osades me räägime n-ö tipuvõimete arendamisest. Näiteks pääste või kiirabi arendamisega tegeleb riik niikuinii. Tipuvõimed, mida taga ajame, on aga need, mille järele tekib vajadus ohustsenaariumidest tulenevalt ning mille rajamist ei näe ette ükski muu arengukava.

Näiteks kui stsenaariumid näevad ette, et tavalise politseiniku võimekusest ja varustusest jääb väheks, siis arengukavaga ostetakse kuulivest, kiiver, tehakse eriväljaõpe. Mõte on selles, et olemasolevale laome mingi kihi juurde.

Valdkonnad, kus tipuvõimeid rakendame, ei ole üllatavad: kiire reageerimine, mittesegatav side, korralik esindatus võtmepealinnades, situatsiooniseire ja elutähtsad teenused. Sisekaitse osas suurendame erinevate üksuste lõikes oma võimet kindlasti kümnetes protsentides, mõnel juhul kordades. Tulemus on, et meil on võime reageerida ka keerulistele juhtumitele 24/7, ühel ja samal ajal erinevates riigi punktides. Nelja aasta lõikes räägime ligi 50 miljonist eurost, kümne aasta lõikes enam kui sajast miljonist.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles