Ingvar Pärnamäe: kaitsetööstus on veel väike, aga potentsiaal suur

Liisa Tagel
, arvamustoimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu Eesti Kaitsetööstuse Liidu etteotsa asunud Ingvar Pärnamäe kinnitab, et tunnetab suuri ootusi, mis on pandud nii talle kui sektori arengule.
Tänavu Eesti Kaitsetööstuse Liidu etteotsa asunud Ingvar Pärnamäe kinnitab, et tunnetab suuri ootusi, mis on pandud nii talle kui sektori arengule. Foto: LIIS TREIMANN/PM/SCANPIX BALTICS

Veel viis aastat tagasi oli Eesti kaitsetööstus väga väike ja ses vallas midagi tegevaid firmasid võis kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Nüüd on Eesti Kaitsetööstuse Liidus (EKTL) juba sadakond ettevõtet, neist kuus suurt rahvusvahelist.

«See näitab, et Eesti ettevõtjatel on tekkinud valmidus valdkonda panustada,» kinnitab liidu juht Ingvar Pärnamäe. Pärnamäe tuli liitu juhtima alles tänavu, varem oli ta kaitseministeeriumi asekantsler – asjaolu, mis näitab, et ootused liidu tegevusele on väga kõrged.

- Kuidas te neid ootusi täitma asute?

Kogu meie liit tegeleb kahe peamise küsimusega. Esiteks: kuidas tekivad tooted, mida me müüa saame. See tähendab tootearendust, innovatsiooni, mille jaoks on vaja tuua ühe laua taha nii tööstuse kui selle toodangu tarbijate, näiteks politsei ja piirivalve esindajad, et mõelda, millised on vajadused ja tootmisvõimalused.

Teine pool on nende toodete maha müümine. Eesti turul on võimalusi küll ja paljud firmad siin ka edukalt tegutsevad, aga ühel hetkel on piir ees. Paljudel firmadel saabub see piir väga ruttu, sest Eesti kaitsevägi ei pruugi osta midagi sellist, mida me parasjagu välja töötame. Siis tuleb mõelda ekspordile.

- Kus need turud asuvad?

See on omaette küsimuste rägastik, kus tuleb arvestada ka kultuurilistest, bürokraatlikest ja protektsionistlikest piiridest läbi murdmisega.

Valdavas osas maailmast eelistavad kõik oma kodumaist kaitsetööstuse toodangut. See tähendab, et iga sissemurdmine turule ei ole lihtne ja nõuab väga spetsiifilist lähenemist, pikaajalist tööd, Eesti riigi tuge, häid teadmisi. Kõige keskmes on muidugi hea toode, mida me pakkumisvääriliseks peame. 

- Milliseid reegleid välisturule minnes järgitakse? On ju mitmeid riike, kellele me ilmselt kaitsetööstuse toodangut müüa ei saa?

Mõned reeglid kindlasti on, ja need on just nimelt kirjutamata. Kindlasti on turge, kuhu me ei lähe, sest see saadaks poliitilistel põhjustel väga vale signaali. On ka riike, kuhu me ei saa minna, sest poliitilistel põhjustel meid sinna ei lasta. Meie turu plaanist on väljas kõik riigid, kellega on rahvusvahelisel tasandil mingil moel probleeme – sanktsioonide, embargode all, terrorismi aktiivsed toetajad.

- Kaitsetööstuse liitu kuulub aga mitmeid ettevõtteid, mille toodang ei ole selgelt sõjalise eesmärgiga. Kas nemad võivad oma ekspordipartneri siiski mõnest mustemas nimekirjas olevast riigist leida?

Kahese kasutuse või selgelt sõjalise otstarbega kauba üle piiri toimetamiseks on vaja luba. Eestis on see lahendatud läbi välisministeeriumi alla kuuluva strateegilise kauba komisjoni, mis tegutseb strateegilise kauba seaduse alusel. Komisjonis on esindatud teiste hulgas nii politsei- ja piirivalveamet, sise- ja välisministeerium kui ka kaitsepolitseiamet.

Iga küsimust vaadatakse juhtumipõhiselt ja selgitatakse välja, kas konkreetne partner on just selle toote ostmiseks sobilik. Juhuslikule arvamusele seal ruumi ei ole – ei saa näiteks otsustada, et täna impordime midagi Iraani.

See ei tähenda küll, et mõnd meie ettevõtte toodet ei võiks kasutada riigis, mida ei peeta kõige puhtamaks partneriks. Näiteks ehk ei taha me veel Afganistani riigile müüa, aga liitlased ja Eesti kaitseväelased võivad seal ometigi meie tooteid kasutada. Oluline on, kes on asja ostja ja omanik.

Põhjamaades vaadatakse näiteks kõige juures väga tugevalt inimõiguste aspekti, mis tähendab, et käib ka avalik debatt küsimustes nagu kas Saudi Araabia on oma inimõigusolukorra tõttu ikka sobilik partner kaitsetööstusele. Eestis seisavad kaitsetööstuse arenedes kõik need küsimused veel ees.

- Kuidas mõõta Eesti kaitsetööstuse edu? Suurest kasumist siin ju veel rääkida ei saa.

Väga paljude meie edukamate firmade, keda reklaamime, käibest ja kasumist vaatab paljudel puhkudel vastu suur miinus. Planeerimistsüklis, kus me praegu oleme, tehakse palju investeeringuid, miinus on alati kohal ja müük väike.

Lähema kümnendi jooksul toimub tõenäoliselt esimene suurem settimine, kus mingid firmad, kes tegid liiga palju valesid panuseid, kukuvad mängust välja. Kindlasti tekib ka neid, kes suudavad tõusta.

Üks võimalus edu vaatamiseks ongi ekspordimaht, kaitsetööstus on meil aga noor ja tulemused tõepoolest tagasihoidlikud. Möödunud aastal oli suurusjärguks kümme miljonit eurot, ja seda on väga vähe. Võrdlust elektroonikatööstusega ei kannata see näiteks kuidagi – sealsed summad on miljardites. Praegu tuleb raha asemel vaadata, kus on kõige rohkem potentsiaali, mille vastu on välisriikidest kõige rohkem huvi tuntud.

- Kust hakkab kaitsetööstuse kontekstis «palju huvi»?

Kokkuvõttes on edukas iga projekt, mis toob sisse rohkem raha kui ta välja viis, ja paljude asjadega oleme sinna jõudnud. See kümme miljonitki tuleb ju millegi pealt, ja tänavune summa on kindlasti suurem. Valdkond on kõvasti kasvanud.

- Peaks Eesti kaitsetööstust vaatama ikkagi kui kasumlikku ettevõtlusharu või pigem kui kallist mainekujundusprojekti?

Paljud ettevõtjad, kes meil on teinud suuri arendusprojekte, on teinud seda ikkagi suurest isiklikus huvist ja entusiasmist. Neid, kes arvaks, et see on kiire raha sektor, praegu ei ole. Algusaastatel neid ikka leidus, aga praeguseks on nad sellest sektorist lahkunud – said aru, et see on midagi muud. Alles on jäänud tõsisemad pikaajalisele järjekindlale tegevusele üles ehitatud ettevõtted.

- Millised on teie kõige edukamad ja populaarsemad tooted?

Valdkondadest on huvipakkuvaimad igasugused targad tehnoloogiad – Defendeci piiriseadmed, Skeletoni superkondensaator, alles testimisfaasis olev Milremi autonoomne roomik, mis tõotab lähiaastatel suhteliselt suurt edu. Huvi selle vastu on olnud nii Ameerikast, Euroopast kui Aasiast ja selle põhjal võiks tulla päris korralikke tehinguid.

Milremi müügitehinguid pole küll veel olnud. Kaitsevaldkonnas sünnivad otsused väga aeglaselt – lõppklient on tihti siiski riik ja riikide eelarvesüsteemid käivad aeglasi radu pidi.

Tihti on väga innovaatiliste asjade, nagu Milrem, puhul probleem, et kaitseväed peavad selle kasutuselevõtuks tegema muudatusi, mis tuleb lisada doktriini. Autonoomselt sõitva roomiku lisandumine muudaks ju oluliselt tegevusplaani.

Paljudel riikidel on ka pikad testimisperioodid – suuremad läänemaailma riigid ei osta ühtegi asja ilma põhjaliku testimiseta.

- Milremi vastu on seni küll huvi olnud, aga kas miski garanteerib, et tuleb ka müügitehinguid?

Huvi ei garanteeri tõepoolest midagi, aga kui poleks seda, oleks juba ammu selge, et sellise toote järele pole vajadust. Neid tooteid, mille arendamine on huvipuuduse tõttu lõpetatud, on meil ka. Mis Milremisse puutub, siis kindlust lisab see, et ta on juba liikumas USA testprogrammidesse, mis on eeldus, et roomik võiks kunagi ka hankeprogrammidesse jõuda. See muidugi ei garanteeri ka veel midagi. Konkurents paneb asjad paika ja garantiisid siin pole.

Kaitsetööstuse suur väljakutse on ajatsüklite pikkus ja kindluse puudumine. Tihti on kõik põimunud poliitiliste küsimustega ja on vaja Eesti riigi tuge, et kinnitada: me tuleme «valgest» normaalsest riigist ja teeme häid asju. Eesti ettevõtjad põrkuvad näiteks ka selle otsa, et meie maine pole laiemas maailmas hästi teada. Eristub siin vaid küberkaitse valdkond, kus Eestist pärinemine on juba pool võitu. Siin mängime esiliigas koos maailma tippudega, nagu USA ja Prantsusmaa.

- Kui palju tuleb kaitsetööstuses kokku puutuda tööstusspionaažiga?

Ma arvan, et sellest pole Eestis pääsenud ilmselt ükski sektor, kes maailmaturul midagi teeb. Kui palju seda on, sõltub valdkonnast: riidevarustusega tegelevas firmas võib olla rahulikum, kübervaldkonnas käib kogu aeg sõda. Fakt on see, et spionaaž toimub ja ettevõtted peavad seda endale teadvustama. Nendega, kes töötavad riskialtimates ettevõtetes, suhtlevad tihedalt ka meil korda hoida aitavad asutused.

Sellega tuleb lihtsalt arvestada ja võtta kasutusele turvalised kaitsesüsteemid. Me oleme osa maailmakülast ja võrgustunud maailmas jõuab kõik meie hoovi sama ruttu kui mujale.

Eesti Kaitsetööstuse Liit

  • Mittetulunduslik organisatsioon, mille tegevust rahastavad liidu liikmed.
  • Asutatud 2009. aastal.
  • Selle liikmeskonda kuulub sadakond ettevõtet, mis tegelevad kaitse- ja julgeolekuotstarbelise teadus- ja arendustegevusega, tootmisega või teenuste osutamisega.
  • Liidu eesmärk on luua rahvusliku ja rahvusvahelise kapitali koostöö kaudu tingimusi Eesti kaitsetööstuse arendamiseks ning kaitsevaldkonna toodangu ekspordiks.
Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles