Propaganda ei tohi tulla üllatusena (1)

Tiina Kaukvere
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vladimir Sazonov
Vladimir Sazonov Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Vene Föderatsiooni infooperatsioone Ukraina kriisi aastatel 2013–2014 uurinud teadur Vladimir Sazonov ütleb, et Venemaa propagandat tuleb pidevalt jälgida, ehkki Ukraina ja Eesti olukord on võrreldamatud. Tähelepanuväärne on seegi, et kõvast propagandast hoolimata ei suutnud Venemaa oma lõplikku eesmärki niigi õõnestatud Ukrainas saavutada.

- Olete uurinud nii Venemaa kui ka ISISe propagandat. On seal üldse põhimõttelisi erinevusi?

Erinevused on loomulikult olemas, aga mõned tehnikad on sarnased. Näiteks vaenlase kuvandi loomine. ISIS on loonud terroristist positiivse kuvandi – võitleb amoraalse lääne ja selle mõjuga jumala nimel. Venemaa on loonud analoogseid kuvandeid – näiteks Luhanski ja Donetski «rahvavabariigi» separatiste kujutati kangelastena, kes võitlevad fašismiga, amoraalse lääne mõjuga.

Venemaa edendab narratiivi, et lääs on läbi kukkunud ja halb. See on ateistlik gei-Euroopa. Islamiriigi puhul on see sarnane – lääs hävitab islamit ja lähis-ida kultuuri. Venemaa on õigeusuriik, kes võitleb n-ö kurjuse ja pimedusega, sarnast narratiivi kasutab ka Islamiriik.

Propaganda on suunatud erinevatele sihtgruppidele. Näiteks on olemas Venemaa-sisene audients, mis jaguneb veel omakorda. Patriootidele ja natsionalistidele on üks sõnum, liberaalsele grupile teine, töölisklassile kolmas, intelligentsile neljas, välismaale veel eraldi sõnum. Islamiriik teeb samamoodi propagandat, mis on mõeldud oma võitlejatele või inimeste värbamiseks. Siis on propaganda, millega kedagi ära hirmutada või negatiivset kuvandit luua.

- Venemaa propaganda on Eesti kontekstis küll suurem oht.

Kindlasti ohtlikum, sest siin elab palju venekeelseid inimesi. On Vene televisioon, Vene meedia ja Vene aktivistid, keda ei ole võib-olla palju, aga nad on siin olemas.

Propaganda tegemiseks kasutatakse ära kõike. Kasvõi pagulasküsimust ja väga konservatiivseid inimesi. Teine on russofoobia teema, mida üritatakse näidata suure probleemina üle Balti riikide – kuidas venekeelseid inimesi diskrimineeritakse. Kuna Venemaal on päris palju vahendeid ning aastasadade pikkune propaganda tegemise traditsioon, on nad suhteliselt osavad ja head.

- Olete uurinud Vene infooperatsioone Ukraina sõjaväeüksuste mõjutamiseks. Kui edukaks neid saab pidada?

Infosõda Ukraina vastu alustas Venemaa juba 1991. aastal, aktiivsem oli see oranži revolutsiooni ajal 2004–2005, ning uuesti 2013, juba enne Euromaidani sündmuseid, mis eskaleerusid. Venelaste käes olid paljud kanalid Ukrainas, näiteks mobiilside operaatorid. Kaitseministeeriumis või muudel võtmepositsioonidel istusid venemeelsed kodanikud, rääkimata Viktor Janukovõtšist (venemeelne endine Ukraina president – toim).

Propaganda mõju oli väga laastav, aga sellest hoolimata ei saavutanud Venemaa paljuski Ukrainas oma eesmärki. Novorossija ülesehitamise plaan kukkus siiski läbi. Pikemas perspektiivis on Venemaa Ukraina minu hinnangul kaotanud.

Edukust ja mõju on raske hinnata, aga praegu võib öelda, et ukrainlaste teadlikkus on kasvanud.

- Meenutage, palun, kuidas kriisi ajal sõjaväge mõjutati.

Neid näiteid on kümneid. Sõjavägi oli halvas seisus, alarahastatud. Näiteks saadeti paanilisi sõnumeid nii sõjaväelastele kui ka nende pereliikmetele – «andke alla, teid reedeti», «teie poeg on pantvangis või tapetud, makske raha», «Vene tankid on kolme tunni pärast Kiievis»...

Enne igat mobilisatsiooni üritasid venelased midagi teha – läbi Facebooki, televisiooni, tänavatel leviva kuulujutuga mõjutada ja tekitada provokatsioone mobilisatsioonikeskuste juures.

Loodi liba kodulehed, kuhu pandi valeinformatsioon. Küberrünnakud käisid koos psühholoogilise mõjutamisega.

- Mida on Eestil sellest kõigest õppida? Kas on mõistlik Ukraina näiteid õppustel läbi mängida või on see juba läinud rong?

Mingil määral on küll mõtet, aga Ukraina muidugi ei ole Eesti. Sarnaseid aspekte võib kindlasti läbi mängida.

Strateegiline kommunikatsioon Ukrainas oli nõrk, nad ei töötanud oma rahvaga – Ida-Ukraina ja Krimm olid unarusse jäetud ning Venemaa sai aastakümneid rahus propagandat teha.

Tuleb olla valvel, mida Venemaa teeb, ja monitoorida, mitte oodata, et midagi juhtuks. Tõsta inimeste kriitilist mõtlemist ja informeerida neid plaanidest ja ohtudest, ehkki Vene propaganda osas on Eesti rahvas enamasti immuunne. Kindlasti tuleb analüüsida, milliseid kanaleid näiteks inimene Ida-Virumaal jälgib, ja pakkuda alternatiive.

Kommentaarid (1)
Copy

Märksõnad

Tagasi üles